SEENED

Looduses on rohkem kui 70 000 liiki seeni. Enamik neist on saprofüüdid, s. o. kõdunevatest taimedest toituvad, harvemini leidub elusatel taimedel, loomadel ja isegi inimesel parasiteerivaid vorme. Kuid paljud neist on kasulikud ...
Võtame näiteks suure rühma seeni, mis koos bakteritega tagavad mulla viljakuse. Just nende abiga lagunevad keerukad orgaanilised ühendid ja muutuvad rohelistele taimedele kättesaadavaks; sellega kindlustavad need seened kogu elu õitsengu Maal. Üks gramm mulda sisaldab selliste ülikasulike mullatööliste eoseid juba üle saja tuhande.
Aga seened, mis lagundavad puitu? Palkide või puitehitiste niiskusesisalduse väikegi tõus tekitab neile ohu langeda sõjakate seente hävitustöö ohvriks. Seened ei halasta ei liiprite, telegraafipostide ega sillataladele. Nende ühe seltsi - majaseente erialaks on puust elumajade aktiivne hävitamine. Sageli põhjustavad need tõesti täitmatud seened katastroofi, hävitades igasugused puitehitised täielikult.
Hävitamiskire poolest ei jää maha ka rohelisi taimi kahjustavad seened. Salakaval nõgipea ja kõrrerooste, kartuli-lehemädanik ja kartuli vähktõbi, viinamarja jahukaste, õunte ja pirnide viljamädanik, juurviljamädanik, kapsanuuter ja taimede tõusmepõletik, nõialuuad, tunglaterad - kõiki neid ning paljusid muid kultuur- ja looduslike taimede haigusi põhjustavad parasiitseened, tuues sellega inimesele hiiglasuurt kahju.
Veidi vähemal määral, kuid siiski väga tunduvalt kahjustavad seeneparasiidid ka loomi. Laastavail rünnakuil kutsuvad nad siidikedriku vastseil esile väga raske haiguse - muskardiini. Hallitusseened mukor (nutthallik) ja aspergillus kahjustavad kodulindude hingamisteid ja kopse. Paljusid imetajaid, ka inimesi, kurnavad mitmed seente tekitatud nahahaigused, nagu pügaraig, lubiraig, aktinomükoos.
Inimene loomulikult ei mõtlegi kapituleeruda selle seentearmee ees. Teda ei kohuta ei nende esinemisvormide mitmekesisus ega riukalik salakavalus. Seenemaailma uurides ja tundma õppides on teadlased neutraliseerinud või kahjutuks teinud paljud selle esindajad, mõningaid aga sundinud isegi kasulikku tööd tegema.
Meenutage kasvõi pärme, mis arvatakse kottseente hulka. Nad on väga iidse, pealegi ebaselge päritoluga. Põhjendatult loetakse paljusid pärmseente liike "kultuurtaimedeks", sest looduslikes tingimustes ei õnnestu neid praegu leida.
Rohkem "tsiviliseeritud" seentest võiks nimetada õllepärmi, mis inimese valve all valmistab suurepärast jooki. Õllepärm on esindatud küllalti soliidse arvu rassidega, millest igaüks annab tema abil toodetud joogile originaalsed omadused. Väsimatult töötavad veinpärmid viinamarja ning teiste marjade ja puuviljade mahlast veini valmistamisel. Aga kes ei teaks pagaripärmi? Ilma selleta taignat ei kergita ja saia ei küpseta.
Igaüks on kuulnud kõikvõimsatest antibiootikumidest, nagu penitsiliin, streptomütsiin, eusüntomütsiin, albumütsiin jt. Kogu see ravimite armee on päästnud miljonite inimeste elu, päritolult on nad aga jällegi seente ainevahetusproduktid.
Pintslikujuline ja jaava mukor kääritavad suhkrut ja piiritust nagu pärmidki, hallitusseen Citromycec toodab väga kallihinnalist sidrunhapet, penitsilliumi ehk pintselhalliku teatavat liiki kasutatakse ühe juustusordi - rokfoori saamiseks.
Vaevalt on võimalik siinkohal kas või ainult mainida kõiki inimese teenistusse värvatud seenerühmi- ja liike. Nende tundmaõppimise teel on seni astutud ainult esimesed sammud, lähim tulevik toob veel hulga imepäraseid avastusi. Seente uurimisega tegeleb botaanikast võrsunud haru - mükoloogia.
"Noh, aga kuidas on lugu nende seentega, mis elavad mullas nagu mutid?"
Rääkigem siis ka nendest, kuigi nad on kõigile väga ammu ja hästi tuttavad. Tõepoolest, kes ei teaks meie metsades kasvavaid söödavaid ja mürgiseid seeni või siis karjamaid, prügimägesid ja jäätmeid asustavaid sampinjone?
Terve hulk teatmikke ja määrajaid on valmis abistama nii staazikat kui ka algajat seenelist, et täpsustada iga leitud seene nimetus ning selgitada tema head ja halvad omadused.
Paljud võivad kiidelda, et nad tunnevad hästi tavalisi metsaseeni, mida botaanikud nimetavad kübarseenteks. Kellele poleks tuttav seeneriigi vaieldamatu valitseja - kivipuravik, samuti maitsev külmaseen, punapuravik, võipuravik, valge riisikas, kukeseen, karvane ja kaseriisikas, pilvik, kuuseriisikas. Või mürgised metsaasukad - punane ja valge kärbseseen, juuda-kivipuravik.
Seente söödavus ja mürgisus on teadjate kinnitust mööda küll üsna suhteline asi. Eri kohtades ja eri rahvaste juures hinnatakse üht või teist seent erinevalt. Ukrainas ei korjata näiteks üldse ilusaid oranze kukeseeni, Kesk-Euroopas aga peetakse mürgiseks suurepäraseid kaseriisikaid.
Tegelikult oleneb seente söödavus suurel määral nende valmistamise viisist. Paljud keerukad ühendid, mis just teevadki seene mürgiseks, on vähepüsivad ja lagunevad keetmisel või kuivatamisel kergesti. Isegi sellised tugevalt mürgised seened nagu männimetsades kasvavad kevadkogritsad on pärast küllaldast kupatamist täiesti ohutud. Nende mürgised ained lähevad keeduvette ja visatakse koos sellega ära.
Jätame seente söödavuse ja mürgisuse küsimused nagu muudki seente iseärasused biokeemikute, osalt ka kulinaaride ja muidugi seenenautijate eneste hooleks.
Mida aga ütleb seente kohta botaanik?
Kuuldes jutuajamisi niinimetatud metsaseentest, ta muigab. Ja isegi imestab:
"Mis seened siis need on!?"
Iidne ja auväärne teadus botaanika nimetab seenteks kolme klassi klorofüllita taimi. Siin on kottseente, vetikseente ja kandseente klass, viimane nelja seltsiga, millest üks on kübarseente selts.
Botaanikas ammu püstitatud kaanonite kohaselt ei ole seened, mida me metsas korjame, hoopiski mitte seened, vaid ainult nende eostekandjad ehk viljakehad.Teiste sõnadega, maa sees elavate taimede omapärased moodustised paljunemiseks. Need taimed saadavad maapinnale oma paljunemisorganid, mis siin inimeste saagiks langevad. Niisugusest saatusest pääsenud viljakeha valmib kiiresti, külvab oma eosed laiali ja siis hävib.
Taim ise ehk, nagu botaanikud teda nimetavad, seeneniidistik elutseb maa sees, et järgmine aasta külluslikul seeneajal jälle oma viljakehi päevavalgele saata. Samuti nagu käopäkk, kasutab seenniidistik maapealset ruumi vaid endale järelpõlve kindlustamiseks.
Väliselt on seente viljakehad väga erinevad käopäkast, veel enam aga oma maapealsetest rohelistest sugulastest - rohttaimedest, põõsastest, puudest. Milleks olekski neile vaja vertikaalset tüve või vart nagu puudel ja rohttaimedel, oksi või lehti? Ei ole tähtis ka maapealsetele taimedele tavaline vertikaalne asend. Mugavalt ja kindlalt tunneb seeneniidistik end mullasängis, mis kaitseb teda igast küljest. Peenike, kidur, hallikasvalge niidistik näib esmapilgul üsna igerikuna. Tema nõrkus aga on oi kui petlik! Kõdunevatest taimejäänustest toituv seeneniidistik on paljukski võimeline. Oleks vaid küllaldaselt toitu, soojust ja niiskust, küllap ta siis demonstreeriks oma võimeid!
Paljude kuude vältel tukuvad tema rägastikud, kõikide meie metsade pinnast tihedalt läbi põimides. Kõrgemate ehk kübarseente mitmesuguste liikide ja teisendite niidistikku võib leida kõikjalt. Ja kui tuleb jälle seeneaeg, saadavad nad lahkelt maapinnale oma viljakehad, mille hulgas juba ainult söögiseeni on üle 5 miljoni tonni!
Suurepärane saak! Millised teised maapealsed taimed oleksid võimelised seda andma.

S. Ivtsenko. Huvitavat botaanikast. - Tallinn: VALGUS, 1973. - Lk. 29-33.