SÕNAJALAÕIT OTSIMAS II
Aino Kalda

Teise ökoloogilisse rühma kuuluvad kiviaedadel, müüridel, paepaljanditel, rusukalletel ja kivikülvidel kasvavad sõnajalad. Enamasti on need eelmistest väiksemad, kseromorfse leheehitusega troopilise või subtroopilise epifüütsete perekondade põhjapoolsed esindajad, millel on säilinud mõned troopilistele epifüütidele iseloomulikud jooned: suudavad kinnituda kivisele pinnale, on kuivalembelised, risoomid on kaetud tihedate sõkalsoomustega ja surnud leherootsudega, mis aitavad koguda huumust, mõnedel liikidel (kivi- imar, raunjalad) püsivad lehed üle aasta (talvhaljad). Talvalisemaid liike on meil nahkjate sulgjaguste lihtlehtedega kiviimar (Polypodium vulgare), mis kasvab rändrahnudel ja kiviaedadel. Paekalda pragudes ja rusukalletel võib kohata habrast põisjõlga (Cystopteris fragilis) - õrna mitmetisulgja lehelaba ja hapra rootsuga (sellest ka nimi!) ja kolmetiste lehtedega pae- kolmissõnajalga (Gymnocarpium robertianum).

Põhja- ja Lääne- Eesti pankrannikul ja paepaljandeil kasbab ka kaks raunjala liiki - ümarate lehekestega lihtsulgjate lehtedega pruun raunjalg (Asplenium trichomanes) ja tumeroheliste kahelisulgjate lehtedega (tipmised segmendid on enamasti kolmehõlmalised) müürraunjalg (A. ruta- muraria). Samasse rühma kuuluvad ka kolm meie kõige haruldasemat sõnajalga. Põhja- raunjalga (A. septentrionale) ja ida- kiviürti (Woodsia livensis) on seni leitud paarist kohast Loode- Eestist. Viimaseks üllatusleiuks oli sudeedi põisjala leidmine Põhja- Eesti pankrannikult. Oleks väga hea, kui jätaksime meelde, et kividel kasvavate sõnajalgade levik on üsna piiratud - mitte igal kiviaial ei leidu kivi- imarat või raunjalga. Nende taimeliikide säästmiseks peaksime selliseid kiviaedu ja müüre säilitama. Juba põgusal vaatlemisel märkame erinevust sõnajalgade kasvuviisis. Ilusaid korrapäraseid lehelehtreid moodustavad laane- ja maarjasõnajalg, vähem korrapärase lehtrina on lehed naiste-, laiuval ja ohtesel sõnajalal. Seevastu aga kolmissõnajala, soosõnajalgade ja kilpjala lehed kasvavad üksikult, kuid enamasti kogumikena. Neil on pikkade sõlmevahedega maaalused ebadihhotoomselt harunenud risoomid, mille igast pungast areneb korraga üks leht. Sõnajalgade lehtedel on oluline erinevus õistaimede omadest - sõnajalgade lehed kasvavad tipust. Noorena on nad tigujalt keerdus, pikenedes keerdub "tigu" lahti, kuni leht end lõpuks täiesti välja sirutab. Hiliskevadel - mai lõpul ja juuni alguses metsas liikudes võib näha alles kasvama hakanud sõnajala noori lehti, mis harilikult on soomustega tihedalt kaetud. Viimased on noortele, äsja pungast väljunud lehtedele kaitseks, mistõttu neid võib võrrelda pungasoomustega.

Eesti Loodus 1976 nr.8