SÕNAJALAÕIT OTSIMAS III
Aino Kalda

Lehe tipukasv on ürgne tunnus, säilinud ajast, mil rohusööjad loomi maakeral veel ei olnud. Nende ilmumisega sattusid paljud sõnajalad ohtu: kui haugatakse ära lehe tipmine osa, siis leht enam ei taastu, järelikult ei saa tekkida ka eoseid elutsükli jätkamiseks. Tulemuseks on sõnajalapopulatsioonide järkjärguline väljasuremine. Ärasöömise eest on kaitstud need sõnajalad, mille ainevahetussaaduste hulgas on loomadele mürgiseid aineid. Seega kompenseerivad mürkained küllaltki eluohtliku tunnuse. Praegusaegsed sõnajalad on enamasti mürgised ning loomad neid harilikult ei söö.

Mitmed sõnajalgade mürksineid on aga leidnud rakendust ravimina. Rahvameditsiinis on ammust ajast kasutatud maarja- ja laanesõnajala juurikaid soolenugiliste vastu. Kesk- Euroopas valmistati vanasti pruuni raunjala ekstrakti rinnahaiguste raviks. Mõnel pool Kaug- Idas ja ka Norras on maarjasõnajala juurikaid toiduks kasutatud, lastes neid enne tarvitamist pikemat aega seista, et kaoks mürgisus. Mitmekülgset kasutamist leiab kilpjalg: tärkliserikkast juurikast valmistavad jahu Lõuna- Ameerika ja Austraalia põliselanikud, noori lehti aga tarvitatakse toiduks Kaug- Idas ja Jaapanis.

Kuigi õiteta, on mitmed sõnajalaliigid armastatud ilutaimed. kalmistutel näeme sageli laanesõnajalgu, vähemal määral ka maarjasõnajalgu. Kivitaimlatesse sobib hästi kivi- imar. Varjukates paikades võib kasvatada ka teisi sõnajalaliike. Toataimedena on viimasel ajal eriti levinud liht- ja osalt ka kahelisulgjate lehtedega troopikast pärit kõrge nefroleep (Nephrolepis exaltata), mida on kerge vegetatiivselt paljundada. Toas peetakse ka lintjate lehtedega äärisjalga (Pteris cretica), mis looduslikult kasvab Kaukaasia, Krimmi ja Kesk- Aasia mägede kuivadel nõlvadel, ning õrnade lehekestega talbjat adiantumit (Adiantum cuneatum), mille sugulasliik Adiantum capillus- veneris (nimetatakse ka veenuse- juukseks) kasvab looduslikult Lõuna- Euroopa, Krimmi, Kaukaasia ja Kesk- Aasia mäestikes niisketes kaljupragudes ja ojade kallastel. Üldiselt on toataimedena sobivamad kuivalembelised liigid, kuna aga botaanikaaedade kasvuhoonetes on võimalik näha ja imetleda niiske troopika sõnajalgu.

Eesti Loodus 1976 nr.8