VAGUR TUVI JA KISKJA HUNT
Konrad Lorenz

Pühapäeva varahommikul jalutasin tütrega Viini metsas. Enne kui tihnikust väljusime, tegime nii, nagu teevad tublid naturalistid: seisime põõsa taga peidus ja piilusime, mis lagendikul uudist. Muide, niimoodi toimivad ka kõik metsloomad. Nende ettevaatus õigustab end peaaegu alati. Õigustas seekord meiegi ettevaatus.
Keset väikest lagendikku istus tüse jänes. Ta oli seljaga meie poole ega osanud kahtlustada, et teda jälgime. Lagendikule kepsutas teine jänes. Ta hakkas lühikeste hüpetega liginema oma tüsedale suguvennale. Nad nuusutasid teineteist ja käisid ringiratast teineteise ümber. Mingil põhjusel läksid jänesed kaklema. Tõusid tagakäppadele püsti ja esikäppadega klohmisid teineteist nii, et karvatuustid lendasid.
Kaklus muutus iga hetkega ägedamaks. Nad karglesid vasakule ja paremale, hüppasid üles ning kriiskavalt käratsedes muudkui jagasid võmme. Kikivarvul lähenesime kaklejatele. Nüüd oleks iga arukas jänes pidanud meid märkama. Aga need olid oma koomilisest poksimatshist liiga haaratud, et inimesi tähele panna. Alles siis, kui mu tütar naerma pahvatas, pistsid jänesed plehku.
Mind rabas kaklejate raevukus ja julmus. Vähe sellest, et jänes lõi jänesel põse paiste ja moka veriseks, nad olid valmis teineteist koguni surnuks peksma. Vaat sulle arglikku ja rahuarmastavat jänkut, kes kellelegi kurja ei tee!
Enamik inimesi peab taimetoidulisi loomi heasüdamlikeks, tasaseiks ja süütuiks, aga lihasööjaid tigedaiks kiskjaiks, reeturlikeks ja õelaiks tapjaiks. Kas see on nii? Loomade elu vaatlejaile selgub, et vagur ja süütu tuvi on omasuguste peale kade, tige, ja teatavas olukorras muutub halastamatult julmaks. Seevastu metsik kiskja, näiteks hunt, käitub suguvendadega hoopis tagasihoidlikumalt, võib öelda isegi mõistlikult ja heatahtlikult.
Kord panin puuri kaks turteltuvi - emase ja isase. Kohe läksid nad riidu. Mõtlesin, et küll nad varsti riiu jätavad, sest ega loomult vagurad tuvid teineteisele liiga tee.
Sõitsin Viini. Kui ma järgmisel päeval koju jõudsin, nägin hirmsat vaatepilti. Isalind lamas verisena puuripõrandal, tema kael ja osa seljast oli puruks kistud. Emalind toimis nagu röövkull oma ohvriga: ta istus isalinnu seljas ja uuristas selle veristes haavades. Haavatud tuvi võttis oma jõu kokku ja katsus põgeneda. Paari hästi sihitud tiivalöögiga paiskas emalind haavatu uuesti põrandale pikali ja jätkas uuristamist.
Kui ma nüüd poleks vahele astunud, oleks tuvi oma kaaslase elule lõpu peale teinud.
Männipalkidest kõrge tara taga asub metsloomade kaitseala. Seal elab hundikari. Kord nägin, kuidas kaks hunti kisklesid. Vanem hunt oli suur ja tugev, noorem väiksem ja nõrgem. Nad tormasid maruhoona teineteise ümber, karvad turris, urisesid kurjakuulutavalt, välgutasid paljastatud kihvu ja naksutasid lõugu. Mõtlesin: kohe sööstavad nad teineteisele kõrri kinni ja kindlasti jääb üks neist surnukspuretuna lamama. Midagi niisugust aga ei juhtunud. Vanem hunt tõrjus noorema aianurka. Siis jäid nad sinna lõrisedes seisma, pead alla surutud, valged teravad kihvad peaaegu vastamisi. Kuigi hundid olid tükk aega võidelnud, ei näinud ma nende kehadel vähimatki vigastust, ainult nende suu ümber oli paar tühist kriimustust.
Äkki noorem hunt komistas vastu tara. Ta lõõtsutas, olles ilmselt väsinud. Kohe olid vanema kihvad noorema kaitsetust kaelast, kus tuikas tõmbsoon, paari sentimeetri kaugusel. Hammustus ja... Ei, hundi au ei luba tappa kaaslast, kes ennast võidetuks tunnistab. Ja noorem hunt tunnistas. Ta seisis alandlikult, saba jalge vahel. Võitja hakkas nüüd tembutama: haugatas, urises, väänas keha, naksutas lõugu ja tegi nii, nagu hammustaks. Aga võidetu võis julge olla: niikaua kuni ta püsib alandlikult paigal, ei juhtu temaga midagi hirmsat.
Vähe aja pärast vanem hunt eemaldus mõne sammu võrra. Seda kasutas noorem ja andis jalgadele valu. Nii lõppes huntide kaklus.
“Hunt hunti ei murra!” Eks ole see kõnekäänd õige! Aga veel on mõnel rahval kõnekäänd: “Kaaren kaarna silma ei noki!”
Mul oli kodustatud kaaren. Ta nimi oli Rou. Tõstsin Rou oma näole nii lähedale, et tema kõver nokk peaaegu riivas minu pilkuvat silma. (Teatavasti linnud nokivad kõike, mis läigib ja liigub. Kui tuvi lendab teile õlale, siis võite kindlad olla, et ta toksab nokaga teile silma.) Ärritatud liigutusega tõmbas kaaren noka minu silma juurest eemale. Seejärel hakkas ta hoopis ettevaatlikult minu juustes nokitsema, otsides sealt olematuid putukaid.
Miks kiskja hunt oma võidetud kaaslasele elu kingib, seevastu vagur tuvi ja argpüks jänes püüavad kogu hingest oma kaaslast tappa? Miks kaaren jättis mulle nokaga silma torkamata?
Neile küsimustele on peaaegu võimatu vastata. Võib ainult öelda, et kiskjatel loomadel ja röövlindudel on peale kallaletungi- ja murdmisinstinkti väga tugevasti arenenud ka oma tõust kaaslaste säilitamise instinkt. Kui hundil kaaslase säilitamise instinkt puuduks, siis oleks ülalkirjeldatud huntide kisklemine lõppenud nõrgema looma surmaga. Ja edasi, kui hundid hakkaksid tüli puhul üksteist lõhki kiskuma, ei oleks praegu maailmas enam ühtegi hunti. Niisamuti on lugu kaarnaga. Kui kaaren nokiks oma poegade silmi niisamuti, nagu ta nokib iga liikuvat ja läikivat eset, siis oleks kaarnasugu maailmast juba kadunud. Kaarnal on mitmesuguste instinktide kõrval arenenud ka enesevalitsemise instinkt. Ja sellepärast ei nokkinud Rou ka minu silmi. Ta ju teadis, et olen tema toitja ja sõber.
Niisugust enesevalitsemise instinkti turteltuvil ei ole. Tal pole seda ka vaja. Esiteks on tuvi nokk liiga väike ja nõrk, et saaks vastasele kerge vaevaga tõsiseid haavu lüüa. Teiseks on vabas looduses elaval tuvil kallaletungi puhul alati soodne võimalus lendu tõusta ja põgeneda. Ainult puuris, kus puudub lendamisvõimalus, võib tugevam nõrgema pika aja jooksul surnuks nokkida. Ka paljud “vagurad” rohusööjad loomad võivad puuris (kus elatakse üksteise läheduses ja puudub põgenemisvõimalus) hädaohtlikuks saada. Näiteks loomaaias tohib tugevate sarvedega isast metskitse jätta emase kitsega ühte koplisse ainult siis, kui koppel on küllalt suur. Väikeses koplis, varem või hiljem, ajab kitsesõnn emase aianurka ja puksib surnuks.
New Yorgi loomaaia statistika näitab, et “rahuarmastavad” kodukitsed tekitavad rohkem pahandusi kui “verejanulised” lõvid ja tiigrid. Põhjus seisab selles, et kodukitse kallaletungi ei tea loomaaia külastajad karta. Nii toredasti sihvakatel jalgadel kepsutades, nagu mängeldes, ning peaga võngutades ligineb habemik kits. Enam ei tohi teda vaatama jääda, inimesel olgu nüüd põgenemiseks hästi väledad jalad. Muidu võib inimene kindel olla, et ta ootamatust sarvehoobist lendab uperkuuti.
Noh, otsustage nüüd õiglaselt: kes on rahuarmastavam, kas minu sõber röövlind Rou, kes mitte kunagi ei noki minu silma, või “vagur” turteltuvi, kes oleks peaaegu oma “abikaasa” tapnud? Kas rahuarmastavam on rohusööja kodukits, kes jagab loomaaia külastajaile sarvehoope, või kiskja hunt, kes jätab halastust paluva vastase lõhki kiskumata?

 

Pioneer nr. 6 / 1969.