KÖÖGIVILJAD OOKEANIST
Maie Toom

Oma igapäevaseks toiduks oleme harjunud kasutama põllu- ja aedvilju. Nii on see ka teistes mandririikides. Kuid väljaspool mandreid ning suuremaid saari, kus põllumajandus on võimalik ja tavapärane, elab ookeanisaartel miljoneid inimesi, kes kunagi pole tegelenud maaharimise ega loomakasvatusega meie mõistes. Neil väikestel saartel Vaikses ja India ookeanis, Lõuna- Hiina meres ning mujal, kus pinnas on põllumajanduseks ebasobiv, on inimesed harjunud ja pidanudki lootma merele kui põhilisele toiduallikale. Ümbritsev vesi on saarerahvale mitte üksnes kalapüügipaigaks, vaid ka "põlluks". Nii asenedavad köögivilju nende inimeste toidulaual suured merevetikad, maismaaloomade liha aga kala. Meri on suurepärane põld: ei vaja ta harimist ega väetamist. Ta on mõõtmatu hüdropooniline süsteem, mis võib püsida saagirikkana ilma inimese hooleta.

Kõige rohkem merevetikaid tarbitakse Jaapanis. Neid kogutakse seal 330 000 - 420 000 tonni aastas; see on 65 - 67% kogu maailma aastasest vetikapüügist. Euroopa maadest on esikohal Norra, kus püütakse aastas 64 000 - 69 000 tonni (10 - 12% maailma vetikasaagist).

H. W. Johnston (1966), Uus- Meremaa Victoria Ülikooli õppejõud, märgib, et Ida ja Lääs erinevad tohutult merevetikate toiduks kasutamises. Nii näiteks süüakse Jaapanis rohkem kui 50 liiki merevetikaid. Põhja- Atlandi maades söödavate vetikate loendamiseks piisab aga ühe käe sõrmedest ning nendegi tähtsus Euroopa rannarahva toidulaual on tühiseks muutunud, kohati on nad hoopis unustusse vajunud.

Selgituseks tuleb märkida, et merest kogutavad makroskoopilised vetikad jaotuvad kolme hõimkonda: pruun-, puna- ja rohevetiktaimed.

 Pildil näed erinevaid pruunvetikaid.
Eesti Loodus 1970, 2