KÖÖGIVILJAD OOKEANIST II
Maie Toom

Teine Põhja- Atlandi maades mitmeti kasutatav punavetikas on Chondrus crispus- iiri sammal. Mõnda aega oli see vetikas Iirimaa ja Prantsusmaa eksportkaubaks Uude Ilma. Ent juba 1835. a. avastati, et Ameerikal on endal suures iiri sambla varud, ja sissevedu lakkas. Korduvalt pestud, kuivatatud ja pleegitatud (sageli koos Gigartina mamillosa'ga) iiri sammalt nimetatakse karrageeniks. Tänu zeleerivatele omadustele ja nõrgale värvusele (helekollane kuni valkjas) tarvitavad perenaised seda vetikamassi pudingute, zeleede ja iiri sambla blanmanzee valmistamisel. Märksa laialdasem on karrageeni kasutamine tööstuse liimide, väevilahuste, kreemide, hambapasta ja muu homogeniseerijana ning tihendajana, samuti riide ja paberi apretuurina. Peale eeltoodu oli iiri sammal Inglismaal ka kopsutuberkuloosi ravimiks ja köharohuks. Iirimaal aga kasutatakse seda vetikat veel praegugi kariloomade nuumamisel.


Chondrus crispus


Asparagopsis sanfordiana

Havai ja teistel Vaikse ookeani saartel on hästi tuntud punavetikas Asparagopsis sanfordiana. Kohevate puusarnaste tuttidena kasvab ta murdlainetusele avatud korallriffidel. Seetõttu nõuab nende vetikate hankimine suurt osavust. Kogutud vetikad puhastatakse ja pressitakse pesapallisuurusteks keradeks, mis lähevad müügile. Havai saartel peetakse seda vetikat, kohaliku nimega limu kohu, maitsvaks köögiviljaks. Sageli keedetakse teda koos lihaga või pannakse suppidesse ja kastmetesse nende paksendamiseks ja maitsestamiseks. Limu kohu on hinnatud ka soolatuna.

Indias, Birmas ja Tseilonil süüakse punavetikat Catenella nipae. Birmalased näiteks söövad teda toorelt, segatuna seesamiõliga, millele on lisatud punast pipart, ingverit, küüslauku, sibulat ja soola.

Eesti Loodus 1970, 2