KÖÖGIVILJAD OOKEANIST III
Maie Toom

Kõrvutades andmeid punavetikate toiduks tarbimise kohta maakera erinevates piirkondades, ilmneb huvitav tõsiasi: eri rahvad on omavahel suhtlemata ja analüütilise keemia abita kõikjal osanud valida kohalike merevetikate seast toitva, suhteliselt kõrge lämmastiku- ja mikroelementide sisaldusega porfüüra (Porphyra). Seda vetikat hinnatakse toidutaimena Jaapanis, Koreas ja Hiinas, samuti Alaska rannikul ja Havai saartel. Porfüürat süüakse Filipiinidel, Tšiilis, Uua- Meremaal ja Briti saartel. Kalurinaised Inglismaal pesevad kogutud vetikad (Porphyra laciniata) puhtaks, hakivad peeneks ja sõtkuvad taignaks. Vanasti valmistati Lõuna- Walesis isegi porfüüraleiba (laverbread). Tavaliselt süüakse porfüürat kas toorelt, võis praetult või rasvas krõbestatult. Seda vetikat säilitatakse ka marineeritult (külma õli, äädika, pipra ja suhkru segus). Varasemail aegadel oli Inglismaal üheks delikatessiks lambaliha profüürasoustis: vetikad keedeti ühtlaseks paksuks roheliseks massiks, lasti võid ja sidrunimahla, segu klopiti ja serveeriti kuumalt lambaliha juurde.

Vetik6.jpg (30396 bytes)
Poriphyra umbilicalis

Havai saartel on hinnatud köögiviljaks Porphyra atropurpurea, rahvapärase nimega limu luau. See vetikas kasvab Havai saarte ümbruses vaid paiguti ja on kogumiskõlblik ainult kevadtalvel. Pikaajakiseks hoidmiseks soolatakse limu luau pudelkõrvitsatesse. Vetikate tampimisel eralduvat soolasegust mahla kasutatakse rahvameditsiinis lõike- ja muljumishaavade raviks.

Ka Jaapanis söödavatest ja kasvatatavatest merevetikatest on kõige tähtsam porfüüra (põhiliselt Porphyra tenera). Amanori (selle vetika jaapanikeelne nimetus) kultiveerimist alustati juba XVII sajandil. 1959. aasta andmeil hõlmab porfüüra kultuuri all olev merepind umbes 155 000 aakrit. Aastane saak on 4000 - 5000 tonni vetikaid kuivkaalus. Amanori müügist saadav tulu ulatub 28 miljoni dollarini aastas.

Profüüra kultiveerimine jaguneb kahte faasi: spooride külv ja vetikate kasvatamine. Hilissuvel istutavad kalurid bambusekimbud mere põhja tehtud aukudesse. See töö tehakse mõõna ajal arvestusega, et tõusuperioodil oleksid bambuskepid veega täiesti kaetud. Bambuskimbud asetatakse korrapärastesse ridadesse, 7 - 10 "põõsast" 1m² kohta. Bambuskeppidele kinnituvad räni- ja niitvetikad moodustavad limase kile, mis soodustab porfüüra spooride kinnitumist. Olgu märgitud, et kaasajal kasutatakse bambuskeppide asemel laialdaselt palmikiududest tehtud võrke, mis kinnitatakse vaiadega merepõhja. Viimaseil aastail katsetatakse ka sünteetilisest kiust võrke. Tulemused on paljutõotavad. Bambuskeppide asendamine võrkudega vähendab tunduvalt töömahtu amanori kasvatamisel. Vetikaistanduste rajamisel peetakse silmas, et merevesi oleks normaalse soolsusega ja reostamata. Hiljem, kui vaiadel või võrkudel kasvavad juba noored taimed, kantakse need ümber väiksema soolsusega vette jõesuudmete läheduses: neis paigus kasvab kõige kvakiteetsem, kõrgem lämmastikusisaldusega amanori. Kesktalvel vetikate kasv lakkab. Saagikogumist võiks võrrelda teelehtede noppimisega. Teevad seda tööd jaapanlannad, kes nagu naised Euroopaski taluvad külma paremini kui mehed. Kogutud vetikad peatakse magedas vees, sorteeritakse, hakitakse peeneks ja laotatakse bambusmattidele õhu kätte või vastavaisse kuivateisse (temperatuur kuni 50° C) kuivama. Seejärel pressitakse vetikad paari grammi raskusteks plaatideks (mõõtmetega 20×19 või 21×23 cm). Läikivad tumepruunid, sageli violetse varjundiga tahvlid pakitakse ja lähevad müügile asakusanori nime all. See vetikaprodukt sisaldab 8 - 33% lämmastikku.

Asakusanori't oskavad jaapani kokad mitmeti kasutada. Eriliseks maiustuseks on see aga lastele. Ka mehed krõbistavad riisiviina (sake) kõrvale vetikatahvleid. Enne söömist krõbestatakse asakusanori tulel, nii et tahvel väevub roheliseks. Sageli hõõrutakse vetikaplaadid käte vahel peeneks ja puistatakse suppidesse või soustidesse. Toit pakseneb ja omandab meeldiva maitse. Üks kõige tavalisem vetikatoit Jaapanis on sushi. Sedagi valmistatakse asakusanori abil: külm keedetud ja maitsestatud riis laotakse asakusanori kihile. Sellele pannakse kalatükid või lihalõigud. Saadud kolmekihiline plaat rullitakse kokku. Söömisel lõigatakse rull ketasteks.

Iidsetest aegadest alates osatakse Ida- ja troopilises Aasias punavetikatest tarretist teha. Bali saare elanikud kasutavad selleks Hypnea cervicornis't. Ookeanist kogutud vetikad kuivatatakse ja pleegitatakse mererannal, seejärel keedetakse. Saadud kolloidlahus kurnatakse ja jahuatatkse. Tarretist süüakse palmisuhkru ja riivitud kookospähklitega.

Kaudselt sööme meiegi punavetikaid. Toodetakse ju neist taimedest agarit, mida pannakse marmelaadi, pastilaa, zelee, drazeekomvekkide ja teiste maiustuste sisse.

Eesti Loodus 1970, 2