KÖÖGIVILJAD OOKEANIST I
Maie Toom

Edasi räägime punavetikatest. Neidki on umbes 4000 liiki.

Nimetus punavetikad tuleneb neile taimedele omasest talluse värvusest. See varieerub, olenevalt vetikaliigist ja kasvukohtingimustest, roosast tumepunaseni. Mõned taimed võivad olla ka sinakad või sinakasrohelised. Niisuguse värvuse annavad punavetikaile nende rakkudes koos klorofülliga sisalduvad pigmendid fükoerütriin ja fükotsüaan.

Punavetikate põhiliseks levikualaks on ookeanid. Neid vetikaid leidub nii artilistes ja parasvöötme meredes kui ka troopilistes vetes. Ainult üksikud punavetika liigid elavad magevees. Meiegi järvedes ja jõgedes kasvab näiteks Batrachospermum - taim, mida sakslased nimetavad konnakuduvetikaks ( Froschlaichalge). Tõepoolest, lühikeste harudega tallus on nii tugevasti limastunud, et meenutab konnakudu. Hoopis omapärase kasvukoha on "valinud" Cyanoderma bradypodis. See tilluke punavetikas kasvab klomvarvas- laisiku pikkade pealiskarvade vahel.

Vetik2.jpg (13759 bytes)
Batrachospermum moniliforme

Meredes on punavetikate peamiseks kasvualaks litoraalne ja sublitoraalne tsoon (umbes 10 - 120 m sügavuses). Olenevalt vee läbipaistvusest ja merepõhja sobivusest vetikate kinnitumiseks on nende massilise leviku piiriks sügavus 40 - 60 m.

Valdav enamik punavetikaist on makroskoopilised hulkraksed organismid, kuid nende seas ei ole nii gigantseid vorme kui pruunvetikate hulgas. Punavetikate talluse pikkus ei ületa ühte meetrit.

Haabituselt on punavetikad väga erinevad. Nende seas kohtame oksise põõsa kujulisi tallusi, mis kinnituvad substraadile kinnitusketta või risoidide abil. Tavalised on ka lamedad, plaatjad vetikad, mis kleepuvad alusele ainult servaga või siis koorikuna, ühe küljega. Arenenumail punavetikail võib tallus olla eristunud lamedateks lehetaolisteks ja silinderjateks tüvelaadseteks osadeks.

Punavetikate keemiline koostis lubab eeldada nende dobivust toiduks: kõige rohkem (umbes 70%) sisaldub neis süsivesikuid; valku on ligikaudu 20%, kuid nende ainete hulk võib teatud piires kõikuda olenevalt vetikaliigist ja paljudest teguritest, eelkõige sesoonsusest ja vee soolsusest. Näiteks aiasldas Alaska rannikult kogutud Porphyra laciniata kuivaine 32,9% valku, Filipiinidel aga määrati Porphyra sp. valgusisalduseks 19,5%. Inglismaa rannavetest pärineva punavetika Chondus crispus valgusisaldus oli 26,5, Rhodymenia palmata'l 21,4% kuivkaalust. Võrdluseks võiks lisada, et värsketes hernestes on valku umbes 27% kuivkaalust. Tuhaelementide hulk moodustab punavetikatel ligikaudu 20% kuivkaalust.

Punavetikate toiteväärtuse kohta on vähe andmeid. Osa teadlasi arvab, et värskete vetikate seeditavus on suhteliselt madal. Organism omastavat paremini mõnda aega hoitud vetikaid, mis on seente ja bakterite poolt osaliselt lagundatud. Saarte elanikele asendavad punavetikad aedvilju, varustades inimorganismi mineraalainete ja vitamiinidega, mõnel juhul ka valkudega. Neid vetikaid süüakse toorelt, keedetult või praetult, nii iseseisva toiduna kui ka garneeringuna, samuti lisandina kala- ja lihatoitudele. Maakera eri piirkondades kasutatakse punavetikaid erinevalt.

vetik3.jpg (26421 bytes)
Rhodymenia palmata

     Euroopa rannarahva seas ja ka Põhja- Ameerika Atlandi rannikul on köögiviljana ja söödataimena tuntud Rhodymenia palmata. Norras nimetatakse seda taime lambavetikaks (sou- söll), sest mõõna ajal otsivad ja söövad rodümeeniat rannal lambad. Lambatoiduks on ta ka Šotimaal. Lehmad söövad rodümeeniat nii Islandil kui ka Bretagne'is ja Normandias (Tilden, 1935). Islandil seda vetikat isegi sileeritakse koos pruunvetika Alaria esculenta'ga ja kasutatakse talvel loomasöödaks.

Toiduks valmistatakse rodümeeniat mitmeti. Põhja- Ameerikas Atlandi ookeani rannikul süüakse puhastatud ja peatud vetikaid värskelt. Islandil ja Iirimaal maitseb Rhodymenia palmata hästi toorelt kala ja võiga, samuti ka keedetult piimas, millele on lisatud veidi rukkijahu. Vahemere- äärsed rahvad lisavad rodümeeniat mitmetele toitudele. Keetmisel annab ta valmistatavale roale meeldiva punase värvuse ja muudab selle paksemaks. Nimelt sisaldavad punavetikad rikkalikult fükokolloide. Need ained lahustuvad kuumas vees ja annavad kõrge viskoossusega kolloidlahuseid, mis jahutumisel tarduvad. Keemiliselt koostiselt on fükokolloidid kõrgemolekulaarsed polümeerid süsivesikulise polüsahhariidse alusega (Kizewetter jt., 1967).

Eesti Loodus 1970, 2