Köök-laboratoorium

     Praksudes põlevad kuivad männipuuhalud. Lustiline leek nagu külamoosekant paneb tantsima ja hüppama pliidile kogunenud publiku: sinine emailitud teekann pillub üles oma kaant nagu kübarat ja püüab ta lennult, malmist pann sisiseb ja väriseb innustuses. Isegi suur vaskkastrul, isegi too, unustades oma väärikuse, pulbitseb kõigest jõust, kastes keeva veega oma naabrit - tagasihoidlikku malmkatelt.
     Teie arvates on see köök, aga minu arvates keemialaboratoorium.
     Samuti nagu keemialaboratooriumis muutuvad siingi ühed ained teiseks, endistega hoopiski mitte sarnaseiks.
     Arusaamatuid asju toimub neis kastruleis, pottides, kateldes.
     Lihtsas köögipotis ärkab väike taignatükike korraga ellu, hakkab kasvama ja kerkib üle ääre.
     Tükk liha, mis pandud kastrulisse, on umbes tunni jooksul tundmatuseni muutunud: jagunenud üksteisega vaevalt seotud kiududeks ja muutunud punasest halliks. Kartul, mis alles äsja oli kõva ja tihe, muutus pehmeks ja pudedaks. Ja kõiki neid imesid loob mitte mingisugune õppinud keemik, vaid kõige harilikum  perenaine, põll ees ja käised üles kääritud.
     Sel naisel, kes askeldab pliidi juures, pole tihti aimugi sellest, mis toimub tema pottides ja kateldes.

Jutustusi asjadest,   M. Iljin,   Tartu, 1947