Kas on olemas kõvu vedelikke?

    Kui tehakse harilikku pudeliklaasi, pannakse liiv potti, lisatakse soodat ja kriiti ning asetatakse erilisse ahju. Pott peab olema tulekindlast savist, s. o. niisugusest, mis ei sula suurest kuumusest.
     Kõik kolm ainet - liiv, sooda ja kriit - keevad kuumutamisel kokku.
     Lõpuks saadakse sulanud klaas, vedel kui vesi.
    
     Kuid klaas on ainult pealtnäha veega sarnane. Jahtudes käitub ta hoopis teisiti kui vesi.
     Kui vett jahutada, jääb ta vedelaks, kuni temperatuur langeb 0 kraadini. Kui kraadiklaas näitab miinuskraade, vesi külmub ja muutub kõvaks jääks.
    Hoopis teisiti toimub vedela, sulanud klaasiga. Jahtudes tiheneb ta väga pikkamisi. 1200 kraadi juures sarnaneb ta siirupiga, 1000 kraadi juures hakkab niiti tõmbuma, 800 kraadi juures muutub veel sitkemaks. Tõrvataoliselt sitke vedelik muutub vähehaaval pehmeks taignaks, mis kõveneb selleks klaasiks, mida me oleme harjunud nägema.
    Katsuge peale seda öelda, millal just, missuguse kuumuse juures klaas sulab ja millal külmub. See pole võimalik.
    Seepärast nimetataksegi klaasi väga tihti "kõvaks vedelikuks", kuigi esimesel pilgul see väljendus näib niisamasuguse mõttetusena nagu valge nõgi või palav jää.

    Kui klaas ei oleks "kõva vedelik", kui teda ei saaks muuta sitkeks nagu tainas, ei saaks me valmistada temast erikujulisi esemeid.
    Öeldakse: tao rauda, kuni see on tuline. Klaasist võiks öelda peaaegu sedasama: puhu klaasi, kuni see on tuline, kuni ta pole läinud kõvaks ja rabedaks. Suurem osa klaasesemetest puhutakse niisamuti, nagu lapsed puhuvad seebimulle. Ainult õlekõrre asemel võetakse pikk raudtoru. Kui potis keedetud klaas on jahtunud, võtab tööline natuke klaastainast toru otsa ja hakkab puhuma. Tekib klaasimull, millest saab vormida erinevaid klaasesemeid.
    Klaasipuhumine on raske ja tervistkahjustav töö. Seepärast kasutatakse paljudes tehastes mitte inimkopse, vaid mehaanilist õhupumpa.
    Kuid klaasese välja puhuda - see pole veel kõik. Vaja on osata seda ka jahutada.
     Kui klaaskepikest sulatada tulel ja lasta klaasitilgake vette kukkuda, saadakse läbipaistev kõva pisar. Tarvitseb murda ainult killuke sellest pisarast, kui ta juba pudeneb peeneks pulbriks.
    Nii habras on klaas, mida jahutati liiga ruttu.
    Et klaasi saaks vastupidavamaks muuta, hoitakse teda kaua erilises ahjus, kus ta jahtub väga pikkamisi.

     Roheline pudeliklaas tehakse lihtsast kollasest liivast, soodast ja kriidist. Harilikus liivas on palju roostet, mis annabki talle kollase värvi. Klaasisulatamisahjus muutub kollane värv roheliseks.Tähendab, rohekas varjund on esimene tunnus, mille järgi võib klaasis kindlaks teha rauda.
    Valge aknaklaasi jaoks võetakse valgemat liiva. Aga kõige parema klaasi valmistamiseks võetakse puhast valget liiva, sooda asemel potast ja kriidi asemel lupja. Saadakse raske, teemantina läikiv klaas - kristall.
    Millest ka klaas tehakse, ilma liivata läbi ei saa. Seda märgati juba ammu, kuid liiva ei saadud kuidagi sulatada. Kui see lõpuks õnnestus, selgus, et sulanud liivast ehk kvartsist klaasnõud on palju vastupidavamad. Kvarts - see on tuleviku klaas.        

    Jutustusi asjadest  M. Iljin  Tartu  1947