Miks vesi ei põle?    II

     Kuhu jääb siis süsi, kui ta ära põleb?
     Üks kahest: kas ta hävib, kaob täielikult; või siis muutub mingisuguseks teiseks aineks, mida me lihtsalt ei näe.
     Proovime nägematut püüda.

     KATSE 2
     Selleks vajame kaht moosipurki ja küünlajupikest.
     Küünlajupike tuleb traadi otsa panna, et teda oleks kergem purki lasta.
     Veel vajame klaasitäit lubjavett. Seda valmistame nii: võtame natuke kustutamata lupja, loksutame seda vees ja kurname läbi kuivatuspaberi. Kui lahus on sogane, kurname teda veel kord, et ta oleks täiesti läbipaistev.

     Nüüd süütame küünlajupi ja laseme ta ettevaatlikult tühja esimese purgi põhja. Küünlajupike põleb, põleb ja kustub.
     Tõmbame ta ettevaatlikult välja, süütame uuesti ja laseme uuesti samasse purki. Sel korral kustub küünlajupike otsekohe, nagu oleks ta vette pistetud.
     Tähendab purgis oli nüüd midagi, mis takistab küünla põlemist.
     Mis seal võiks olla? Sest silmnähtavalt on purk täiesti tühi.

     Teeme siis järgmist. Valame purki lubjavett. Vesi muutub sogaseks - läheb valgeks.
     Aga kui valame lubjavett teise purki, kus midagi polnud, jääb vesi läbipaistvaks.
     Tähendab selles purgis, kus enne põles küünal, on mingisugune nähtamatu gaas, mis teeb lubjavee sogaseks.
     Teadlased nimetasid selle gaasi süsihappegaasiks. nad leidsid, et süsihappegaasi saadakse ka siis, kui põleb süsi.

     Me võime nüüd vastata küsimusele: kuhu kaob küünal?
     Ta muutub algul söeks ja veeks. Vesi aurustub, aga süsi põleb ära ja muutub süsihappegaasiks.
     Sama toimub ka puudega. Ka puud muutuvad söeks ja veeks. Süsi põleb ära, kuigi mitte kõik: natuke põlemata sütt jääb alati ahju. Aga ärapõlenud süsi, s. o. süsihappegaas, lendab ühes veeauruga korstnasse. Valge suits, mis väljub talvel korstnast, ongi veeaur, mis külma käes tiheneb veepiiskadeks. Aga kui suits on must, tähendab, et suitsusse jääb palju põlemata sütt - tahma.

Jutustusi asjadest   M.Iljin   Tartu   1947