Rabarberi visiitkaart on hapukas maitse
URMAS KOKASSAAR, MIHKEL ZILMER

   Toiduks tarvitame mitte rabarberi varsi, nagu tavatsetakse rääkida, vaid botaaniliselt korrektselt väljendudes jämedaid ja lihakaid leherootse.
    Juba keskajal kasutati loo peategelast ravimtaimena, sööma hakati teda alles XVIII sajandi keskel Inglismaal. Eestimaal väga levinud mitmeaastane ja tatraliste sugukonda kuuluv taim talub hästi
külma ja annab meie kliimaoludes varakevadist rikkalikku saaki.
   Rabarberi juurtest valmistatud pulbri raviomadusi kasutatakse seedekulgla häirete ja kõhukinnisuse korral. Väikestes kogustes on kuivatatud juurepulbril seedimist korrastav, suurtes hulkades aga
lahtistav toime.

Oblikhape seob kaltsiumi

    Et rabarber on hapu, seda on tunda saanud vist kõik. Rabarberi hapu maitse tuleneb temas leiduvatest orgaanilistest hapetest: täpsemalt õun-, sidrun- ja oblikhappest. Kui loetelu esimesed kaks
hapet ei tekita rabarberist saadud kogustes meie organismile probleeme, siis oblikhappe puhul võivad need siiski ilmneda.
   Tervisliku toitumise seisukohast pakubki kõige rohkem kõneainet oblikhape, mis kaltsiumiga reageerides moodustab vastavaid sooli - oksalaate. Et oblikhape seob kaltsiumi, siis võib rikkalikul
rabarberi söömisel olla kaltsiumi-ainevahetus organismis häiritud või tekkida isegi teatud kaltsiumipuudus. Tasub teada, et lehtedes on oblikhapet kuni kümme korda rohkem kui leherootsudes. Samuti
on vanemad leherootsud võrreldes noorematega puisemad ning oblikhapperikkamad.
    Kõnealuse happe kaltsiumi kõrvaldavat toimet saab kompenseerida kaltsiumirikaste piimasaaduste tarbimisega. Ja kuigi ka rabarberis endas on kaltsiumi, peaks rabarberitoite siiski kas
valmistama või kasutama koos piima, koore või vahukoorega. Oma osa oblikhappe sidumiseks annab ka nn kareda vee kasutamine toiduvalmistamisel. Oblikhapperikkad toidud pole soovitatavad luude hõrenemise ehk osteoporoosi ja maksahaiguste korral ning juhul, kui inimesel on soodumus oblikhappest koosnevate neerukivide tekkeks. Toonitagem aga, et kui rabarberit just iga päev suurtes kogustes ei sööda, siis ei tekita ka oblikhape üldjuhul probleeme. Küll aga peaks jälgima seda, et lapsed pidevalt ja suurtes kogustes tooreid magushapusid rabarberi leherootse ja eriti just lehti ei näriks. Põhjus on selles, et nüüdisajal on paljude laste toit niigi suhteliselt kaltsiumivaene.

Vesine toit ülekaalulistele

    Lisaks hapetele sisaldab rabarberi söödav osa veel muudki. Kõige rohkem on rabarberis loomulikult vett. Valke on leherootsudes kasinalt, kõigest 0,5-0,7%, rasvad aga puuduvad täielikult. Ka
magususega pole lood kiita, sest süsivesikute osakaal küünib kõigest paari protsendini. Sellest kõigest saab järeldada üht - rabarber on energiavaene toidupala. Ja tõsi see on, sest sajagrammise
portsu söömisel saab meie organism energiat kõigest umbes 16 kcal. See tähendab, et liigse kehakaaluga inimestele rabarber sobib.
    Vitamiinide sisalduselt pole rabarberil aga millegagi hoobelda. Jutud varakevadise rabarberi suurest vitamiini C sisaldusest on kahjuks ekslikud. Arvestama peab sedagi, et toorelt pole rabarberit süüa
soovitatav ning keetmisel happelises keskkonnas (rabarber on ju hapu!) laguneb kõnealune vitamiin kiiresti.
   Rabarberi biokeemilise koostise kiituseks peab mainima, et taimeriigi esindajana sisaldab ta rohkesti kaaliumi, keskmiselt 0,3 g sajagrammises portsjonis. Nii nagu teisteski taimedes, nii on ka
rabarberis märkimisväärselt kiudaineid. Ehkki kiudaineid meie organism otseselt ei omasta, on need normaalseks seedetegevuseks hädavajalikud toidu koostisosad.
    Miks rabarberit ikkagi kasutatakse? Põhjus on vist selles, et tema varakevadine saak on meie tingimustes meeldiv vaheldus toidulaual, olukorras, kus hoidised hakkavad juba lõppema, kuid
muude puu- ja köögiviljade valmimist annab veel oodata. Rabarberist valmistatakse mahla, kompotti, keedist, marmelaadi, mitmesuguseid magustoite ja isegi veini.
   Kokkuvõtteks võibki öelda, et rarbarberitoite tuleb tarvitada mõõdukalt ja sobivate lisanditega.