Kuidas õpiti rauda jätkama  I

    Ennemuiste ei osanud rauda jätkata või kokku keeta ükski inimene, seda oskasid teha ainult maa-alused mehed, kes maapõue varasid valmistasid.
     Üks rahutu hingega sepp võttis kord nõuks seda kunsti maksku mis maksab selgeks õppida. Küll viitis ta hommikust õhtuni aega ääsi ees, küll katsus ta kord nii, kord naa, mitte midagi ei tulnud välja.
     Ühel õhtul, kui sepp jälle hilisel tunnil puruväsinuna sepapajast kodu poole läks, meel haige, süda murest raske, tuli talle teel vastu väike kikkis habemega mees, naeris ja ütles:
     "No tere kah õhtust, sepp."
    "Tere-tere ka ise, külamees," noogutas sepp lahkelt ja tahtis teed jätkata.
     "Väike kikkis habemega mees hüppas üle kraavi ta kõrvale ning küsis sosinal:
     "Noh, kas täna oli rohkem õnne?"
     Sepp kehitas õlgu:
     "Mis asjas?"
     "Mis asjas siis muus, kui rauatükkide ühendamises. Kas keetsid kaks latijuppi ilusasti kokku?"
     "Aga kust sina sellest asjast tead?" imestas sepp.
     "Mis sepatöösse puutub, siis meie-mehed teame kõik," vastas väike kikkis habemega mees jälle sõbralikult naerdes.
     Sepp lõi käega.
     "Ei keetnud! Mitte midagi ei keetnud ma kokku!" turtsus ta pahuralt.
     "Jah, paistab, et jändad asjata, vennas, sina seda kunsti küll kätte ei saa!" ütles väike kikkis habemega mees nüüd pilkava häälega ja naeris juba kolmandat korda.
     Sepa süda kargas täis.
     "Ah või irvitad aina mu üle! Ah või mõnitad mu püüdmisi," kärkis ta. "Noh, siis pane veel tähele, kuidas ma tema kätte saan, selle kunsti!"
     "Ei saa, ei saa!"
     "Saan! Küllap näed, et saan!"
     "Nõnda kindlal toonil vastates läks sepp koju, ei söönud ega joonud, käänles-väänles kuni suure hommikuvalgeni küljelt küljele. Järgmine päev kulus aga taas raua kokkukeetmise proovimisele, kuid ikka asjata, ikka asjata!
     Kui sepp selgi õhtul väga hilja kodu poole läks, tuli väike kikkis habemega mees talle jälle vastu ja küsis pilkavalt silma pilgutades:
     "Noh, sepp, kas täna said raua kokku keedetud?"
     "Ei saanud!" vastas sepp südametäiega.
     "Eks ma ütelnud - täiesti asjata jändad, vennas, sina seda kunsti küll kätte ei õpi. Parem too metsast koorem kaseoksi, tee luudadeks, luudade eest saad aga raha!" naeris väike habemik õrritades.
     "Vaatame, vaatame! Midagi õpin ma oma ääsi ees siiski selgeks!" jäi sepp ka täna enda juurde kindlaks.
     "Ei õpi, ei õpi!"
     "Õpin aga küll!"

A. Jakobson,  "Suur Onu ja väike Vennapoeg".