Kuidas õpiti rauda jätkama  II

     Nõnda juhtus veel mitmel ja mitmel korral - sepp tegi, mis suutis, kõik ta vaev jäi aga asjatuks.Ja igal õhtul tagasi kodu poole minnes pidi ta pealekauba veel tundmatu habemiku pilkeid kuulma.
     Viimaks mõtles sepp:
     "Aga mis pagana pärast on mul tarvis sellele mehikesele alati oma ebaõnnest rääkida? Kui ta täna pärima tuleb, ütlen, et sain raua kokkukeetmisega hakkama!"
    Ep olnud vaesel püüdlikul sepal selgi päeval õnne: tulised raualatid ei hakanud tänagi ühte, kui palju ta neid ka ääsileegis kuumutas ja kui palju ta neid ka vasaraga tagus. Õhtul koduteel habemiku mehega taas kokku puutudes tegi ta aga lõbusa näo ja hüüdis ise juba esimesena:
    "Noh, külamees, kas ma ei ütlenud sulle, et varem või hiljem saan ma selle tööga kindlasti hakkama!"
     Väike vanataat ajas habeme imestunult kikki ja silmad üllatusest pärani:
     "Kuidas, kuidas, sepp, kas sa siis tõesti ikka kaks rauatükki kokku keetsid?" küsis ta.
     "Keetsin!" ütles sepp.
     "Ja ühenduskoht peab vastu kah?"
    "No nii peab vastu, et kahe paari härgadegagi ei vea lahti, sinust ja minust rääkimata."
     Väike habemik mees hakkas nüüd lõbusalt naerma ja kiitis:
    "Kange oled, sepp. Pole midagi ütelda, oled tõesti kange! Ja nupukas oled kah, pagana nupukas! Kui õigust rääkida - mina uskusin seda juba algusest peale, aga teised meie sepameistrid ei uskunud, Ja eks me siis vedanudki sinu osavuse peale kihla."
    "Kas sa ise siis kah sepp oled?"
     "Olen! Mina olen üks nendest seppadest, kes mullapõue igasuguseid sepiseid sepistavad ja meie teadsime-tundsime raua kokkukeetmise kunsti juba iidamast-aadamast peale. Aga me ei tohtinud ju teile ütelda, me ei tohtinud ju teid targaks teha - selle eest on ette nähtud oma kanged karistused. Kust sa's , vennas, järsku selle tarkuseni jõudsid, et tuliste rauaotste vahele tuleb hästi puhast ja valget liiva riputada?"
     "Eks ma katsunud nii ja eks ma katsunud teisiti, " ütles sepp.
     "Õige, sõber, just sedasi, sihukese visadusega tuleb iga asja proovidagi," ütles väike kikkis habemega mees. Ja naerdes veel kord lõbusalt, pöördus ümber, tõmbas õlad öise jaheduse pärast kühmu ning kadus head õhtut soovides pimedusse.
    Ta oli küll oma ametivendadest lahkem, aga ega temalegi ju eriti meeldinud, et inimesed ikka rohkem ja rohkem salatarkusi välja uurisid.

A.Jakobson  "Suur Onu ja väike Vennapoeg."