Miks raud roostetab?

    Mis juhtub noa või kahvliga, kui neid pärast pesemist kohe mitte kuivatada?
    Nad roostetavad.
    Seda teavad kõik perenaised.
    Tähendab, seepärast raud roostetabki - niiskuse tõttu.
    Kuidas hoida rauda niiskuse eest?
    Kas hoida teda kuivana?
    Aga ka täiesti kuiva ilmaga roostetab raud ikkagi, kuigi pikkamisi, sest õhus on alati niiskust. Õhk kuivatab küll kõike, kuid ta ise ei ole kuiv, ta imeb ahnelt igalt poolt vett: vastpestud põrandatelt, märgatest voodilinadest, mis on riputatud kuivama, lompidest, mis on jäänud pärast vihma.
     Õige viis hoida rauda rooste eest on katta see teise aine kihiga, mis ei lase niiskust läbi. Rauda võiks katta ka mingisuguse vedela õliga, näiteks päevalilleõliga. Õli kaitseks rauda vee eest ja ei laseks teda roostetada.
     Kuid harilikult toimitakse teisiti. Õli asemel võetakse õlivärv, see on värv, mis on segatud värnitsaga - keedetud õliga. Keedetud õli erineb toorest selle poolest, et ta kuivab kiiresti. Värvikiht raual kuivab ja muutub kõvaks. Niisugune kõva kiht hoidub raual muidugi kauem ja paremini kui vedel õlikiht.
     See viis on hea katuste ja isegi pangede jaoks. Kuid keegi ei värvi teekannu, sest keemisel tuleks värv ruttu lahti.

     Kuidas siis hoida teekannu rooste eest?
     Kaitseks rooste eest võib katta raua õhukese tinakorraga. Saadakse ilus valge plekk - seesama plekk, millest tehakse konservikarbid. Plekk kaitseb rauda suurepäraselt niiskuse, peamiselt aga hapete eest.
    Happed hävitavad rauda veelgi kiiremini  kui niiskus.
    Te olete muidugi näinud, kuidas kattub õhukese pruunika korraga nuga, millega lõigatakse sidrunit? Õhuke pruun kiht tekkis sellest, et hape sõi rauda.
     Tina käitub hoopis teisiti. Seda söövad läbi ainult väga kanged happed. Kui vaatlete mõne hapu puuviljakompoti purki, siis näete, et plekk on roostetanud ainult sealt, kus oli kriimustusi.

     Väikseid asju on tinaga katta mõtet, kuid suuremate asjade tinutamiseks on tina liiga kallis aine. Seepärast kaetakse katuseplekk teise, odavama metalliga - tsingiga. Tsingitud plekk säilib veel paremini kui tinutatud plekk
     Te küsite: miks siis sel juhul ei tehta tsingitud kastruleid?
     Väga lihtsal põhjusel - tsink ei karda küll vett, aga see-eest happed söövad ta kiiresti läbi, isegi kõige nõrgemad. Niisuguseid happeid leidub sageli meie toidus - oblikates, rabarberis, õuntes jne.
    Tsingi ja happe kokkupuutumisel tekkivad tsingisoolad on aga väga mürgised, seetõttu ei valmistata toidunõusid tsingist.

Jutustusi asjadest,   M. Iljin,   Tartu,   1947