Rauast

     Kõik asjad, mida me peame raudseiks - kahvlid, naelad, hobuserauad, ahjuroobid - pole tegelikult valmistatud ainult rauast, vaid raua ja süsiniku või raua ja teiste ainete sulamitest.
     Puhas raud, mis ei sisalda mingisuguseid lisandeid, on hinnalt nii kallis, et  sellest tehtud  lihtne ahjuroop  maksaks väga palju raha. Ja see ahjuroop oleks mitte ainult kallim, vaid ka halvem sellest, mis on tehtud lisanditega rauasulamist.

     Puhas raud on liiga pehme. Sellest valmistatud ahjuroop painduks esimesel tarvitamisel kõveraks. Naela ei saaks seina sisse lüüa ja taskunuga oleks lõikamiseks liiga pehme. Puhas raud on niivõrd pehme ja venib nii kergesti, et temast võiks teha "raudpaberit", kergemat ja õhemat kui paberossipaber.
     See raud, millega meil tegemist on, sisaldab alati lisandeid. Muidugi ei tee mitte iga lisand rauda paremaks. Väävel näiteks rikub teda, teeb hapraks.
    Kõige parem raua kaaslane ja tema kõige ustavam sõber on süsinik. Süsinikku on rauas peaaegu alati.
     Kuidas ta sinna satub?
     Rauda saadakse maagist, mida leitakse maa seest. Maak - see on raua ühend hapnikuga.
     Et rauda maagist välja sulatada, aetakse maak puusöega segatult ahjudes tuliseks. Rauasulatusahi on kõrge korstna sarnane. Ülalt aetakse sisse maagi   ja söetükke, alt aga puhutakse õhku, et sütt hõõguma panna.
     Söe põlemisel eraldub palju soojust. Süsi kuumeneb heledaks ja võtab põlemisel maagilt hapniku. Seejuures eraldub raud maagist ja voolab alla ahju põhja.
     Kuid sulanud vedel raud lahustab sütt umbes samamoodi nagu vesi lahustab suhkrut. Seepärast ei teki rauasulatusahjus mitte puhas raud, vaid söe lahus rauas - malm.
     Oma esimestest elupäevadest peale on raud kokku sulatatud söega.
     Osa sütt võib välja põleda, kui  sulanud malmisse õhku puhuda. Nii valmistatakse malmist terast ja rauda.

Jutustusi asjadest,  M. Iljin, Tartu, 1937