Miks pestakse vee ja seebiga?

     Miks vesi uhab mustust?
     Võibolla viib ta seda lihtsalt endaga kaasa nagu jõgi viib endaga kaasa temasse visatud laastu?
     Proovige järele. Hoidke musti käsi kraani all. Kas käed saavad puhtaks?

     Usun, et ei. Sest nii ei pese ju keegi. Pestes me tingimata hõõrume üht kätt teise vastu. Kuid milleks? Selleks, et mustust ära hõõruda, maha kaapida.
     Samuti toimime ka pesuga. Pesunaised ei pane pesu lihtsalt vette, vaid pesevad seda, hõõruvad kätega ja isegi harjaga. Pesu pesta, tähendab temalt mustus maha hõõruda, umbes nii nagu me kummiga kustutame seda, mis on paberile kirjutatud. Aga kui mustus on lahti hõõrutud, pole veel teda raske ära kanda.

     Me unustasime ühe asja, ilma milleta kunagi ei pesta. Mis asi see on? Seep.
     Kui me peseksime pesu või endid ilma seebita, siis oleksime alati mustad. Seep on kõige suurem mustuse vaenlane.
     Näiteks nõgi. Seda on väga raske ära pesta.Nõgi - see on tillukesed söetükikesed teravate ebatasaste servadega. Kui seesugune söeke tungib naha õõnsusse, jääb ta sinna kinni ja teda ei kraabi sealt kuidagi välja.
     Kuid võtke seep kätte, hõõruge temaga tublisti käsi.
     Seep tungib nõe kallale, tirib ja kihutab selle välja igast poorist ja voldist.
     Kuidas ta seda teeb?Mõelgem järele. Missugune seep peseb paremini - see, mis annab rohkem vahtu, või see, mis peaaegu üldse ei vahuta?
     See, mis annab rohkem vahtu. Tähendab, asi seisab vahus.
     Kuid mis on vaht?
     Vaadelge teda. Ta koosneb tervenisti väikestest seebimullikestest, väikestest õhupallikestest, millel kestake on tehtud veest. Ja just need mullikesed haaravad nõe kinni ja kannavad ära. Nõeosakesed jäävad vahumullikeste külge, aga vahtu on juba kerge ära pesta.

     Samuti toimitakse ka tehastes, kui tahetakse eraldada, ära pesta maaki räbust - kividest. Niihästi maak kui ka kivid vajuvad vees põhja. Vahus aga, kui nad on peenendatud, nad põhja ei vaju. Vahumullikestel on väga suur jõud. Mullikesed tõstavad niihästi maagi- kui ka kivitükikesi ja kannavad neid üles.
     Tähendab, seebimullid kõlbavad mitte üksnes lõbuks. Inimene on kaval - ta on pannud ka seebimullid enda heaks tööle.

Jutustusi asjadest,  M. Iljin,   Tartu,  1947