Seep

     Seep on üks vanimaid pesemisvahendeid, mida hakati valmistama umbes 2000 aasta eest, esialgu tuhast ja rasvast, hiljem soodast ja rasvast. Seebi valmistamine suuremates kogustes sai võimalikuks alles XVIII sajandi lõpul, mil avastati viis sooda tootmiseks keedusoolast.
    Enam arenenud maades tarvitatakse tänapäeval ligi 13 kg seepi inimese kohta.
     Rohkem tarvitatavad naatriumiseebid on kõvad, kaaliumiseebid (roheline seep) aga pehmed.
     Seepi valmistatakse väga paljude sortidena: majapidamis-, sauna-, tualett-, laste-, kosmeetilised ja ravimseebid. Tualettseepidele lisatakse mitmesuguseid värv- ja lõhnaaineid, ravimseepidele mitmesuguseid ravimeid (tõrv, vaik, glütseriin jt,). Seebi kvaliteet oleneb valmistamiseks kasutatavatest rasvainetest ja lisanditest.
    Roheline seep ehk kaaliumiseep valmistatakse rasva kaaliumhüdroksiidiga. Värvuselt on ta rohekas või pruunikas. Roheline seep on salvitaoline mass, mis vees hästi lahustub. Ta vahutab hästi ning on tugeva desinfitseeriva toimega, kuid võib õrnemat nahka, eriti lastel, ärritada ja isegi rikkuda.
    Normaalse nahaga inimesele sobib seep, milles leelis on väikses ülekaalus. Kuiva nahaga inimesele on sobivam seep, milles on rohkem rasva ja millele on lisatud lanoliini või spermatseeti. Lasteseepidele lisatakse lanoliini ja boorhapet.
    Õrna ja kuiva nahaga inimestel ei ole soovitav end liiga sageli seebiga pesta, sest siis eemaldatakse täiesti naharasu ja võib tekkida nahapõletik, mis avaldub naha kiheluse, punetuse ja kestendusena.

Tervise ABC,   Tallinn, "Valgus"  1970