Suhkur ei olegi valge surm
URMAS KOKASSAAR, MIHKEL ZILMER

     Sõnapaar valge surm kõlab küll võimsalt, kuid sahharoosile rängalt liiga tegevalt. Sahharoos on meile vajalik ja surmaga pole tal pistmist.
     Kui inimene tarbib suhkrut nii palju, et see annab päevasest kaloritenormist 7-9%, pole valgel suhkrul tervist ohustavat toimet. Tegelikkuses on tavatarbimine umbes kolm korda suurem! Sööme tavalisest kolm korda vähem suhkrut ja saame just elutegevuseks täiesti sobiva koguse.
     Sahharoos ehk lauasuhkur on taimne süsivesik, täpsemalt disahhariid, mis koosneb glükoosist ja fruktoosist. Sahharoosi on rohkelt suhkruroos (kuni 22%) ja suhkrupeedis (kuni 20%). Puhastatatult on
tegemist kristalse, vesilahustuva ühendiga, mille sulamistemperatuur on 169…170°C.   Happelises keskkonnas või ensüümi sahharaas toimel laguneb sahharoos glükoosiks ja fruktoosiks, moodustub invertsuhkur. Ensümaatiline sahharoosi lõhustamine toimub ka meie seedekulglas.

    Meie organismi ööpäevasest energiavajadusest peaksid süsivesikud katma 56-60%. Oma panuse energiavarustusse annab ka sahharoos. Suhkur on väga sobiv energia saamiseks, sest ühe grammi suhkru
lõplikul lõhustumisel meis on energiasaagis ligikaudu 4 kcal. Oluline on seegi, et suhkrust saame energia suhteliselt kiiresti kätte. Seetõttu loob organism ka veresuhkru (glükoo-si) varusid. Maksas ja lihastes
olev glükogeen ongi glükoosi tagavara, mida organism saab vastavalt vajadusele hõlpsalt kasutada. Kahjuks pole see varu aga kauakestev ja nii peab toiduga süsivesikuid pidevalt saama.
Inimene armastab sahharoosi eeskätt magusa maitse tõttu. Nüüdisajal rahuldatakse sahharoosiga organismi üldisest energiavajadusest ligikaudu 20-25%. Seda on loomulikult liiga palju ja sahharoosi pidev
liigtarbimine võib põhjustada mitmeid terviseprobleeme, millest olulisemad on järgmised.

• Hambakaaries.
  Tänapäeval on tõestatud seos hambakaariese kujunemise sageduse ja suhkru liigtarbimise vahel.
  Suuõõne mikroobid muudavad sahharoosi ligikaudu minutiga orgaanilisteks hapeteks, mis mõjutavad hambaemaili ja millest tuleneb ka nn happerünnak.
• Rasvumine. Kehtib lihtne tõde, et pidev magusaga liialdamine muudab inimesed tüsedaks. Põhjus on selles, et energeetilistest vajadustest ülejäänud suhkru arvelt sünteesib organism rasvu.
• Risk haigestuda II tüüpi (insuliini retseptorite puudujäägist tulenevasse) suhkurtõvesse. Selle haiguse kujunemiseks on lisaks väärale toitumisele vaja ka pärilikku eelsoodumust. Kui viimane on olemas, muutub toitumise eripära, eeskätt sahharoosi kestev liigtarbimine, otseselt ohtlikuks. Nii näiteks oli Teise maailmasõja ajal ja vahetult järgnevatel aastatel II tüüpi suhkurtõbi suhteliselt harva esinev haigus. Põhjuseks olid muutused elanikkonna toitumises, eeskätt suhkrunappus ja
  kunstlike magusainete kasutamine. B-rühma vitamiinide suurenenud vajadus. Et suhkrute ainevahetuses osalevad B-rühma vitamiinid, peavad väga innukad magusasõbrad arvestama, et nende toit sisaldaks piisavalt neid vitamiine.

     Suhkur on väärtuslik konservant. Enamik mikroobe ei suuda areneda füsioloogiliselt kuivas keskkonnas, sest nende rakud kas kaotavad vett või nad ei suuda suhkru poolt seotud vett omastada. Suhkru konserveeriv toime põhinebki kahel asjaolul. Esiteks kõrge osmootse rõhu tekitamisel. Nii annab 1%ne sahharoosilahus 6,1-atmosfäärise osmootse rõhu, 60%se sahharoosilahuse kasutamisel tõuseb aga rõhk kuni 350 atmosfäärini. Teiseks on sahharoosil võime siduda vett ja muuta see mikroobidele kättesaamatuks.

    Suhkru tootmine ja tarbimine algas Indias ligikaudu 3000 aastat e.m.a. Eurooplased tutvusid suhkruga Aleksander Suure India retke ajal. Esmamulje oli neile vapustav - Indias kasvab taim, mis ilma mesilasteta
annab mett! Hiinas nimetati suhkrut algselt kivimeeks, Egiptuses tunti seda India soola nime all. Kaugelt vedu ja eksootilisus muutsid aga suhkru hinna väga kõrgeks. Algul müüdigi suhkrut kallihinnalise ravimina
apteekides ja seda soovitati kasutada rahustina.