Süsivesikud

    Süsivesikud on organismi tähtsaimad energiaallikad. Nad lagunevad kergemini kui rasvad ning nende lagunemisel tekkiv süsihappegaas ja vesi erituvad organismist hõlpsasti.
    Tähtsamad süsivesikud on suhkrud ja tärklis. Süsivesikute hulka kuulub ka tselluloos, mida leidub puidus.
    Süsivesikud on füüsilise töö puhul suure tähtsusega, vaimse töö puhul aga vajatakse neid veidi vähem. Ka vanemad inimesed peavad süsivesikute hulka hulka toidus piirama, sest nende üleküllus soodustab rasvumist ja veresoonte lubjastumist. Eriti kergesti muutuvad rasvaks mitmesugused suhkrud. Tärklis ning puuviljades, marjades, mees jne. esinev suhkur fruktoos aga ei kutsu rasvumist esile.
    Suhkrud sobivad intensiivse füüsilise töö tagajärjel tekkinud energiakao katmiseks, sest nad imenduvad soolestikust kiiresti.Vaid piimasuhkur imendub peensooles aeglasemalt. Selle tõttu satub osa piimasuhkrust jämesoolde ja soodustab seal piimhappebakterite kasvu. Piimhappebakterid  takistavad roiskumist tekitavate mikroobide arenemist.
    Tärklis imendub aeglasemalt kui suhkrud. Tärklisest saadud energiavool on pidevam.
     Tselluloos, pektiinained ja teised raskesti seeditavad taimsed süsivesikud on vajalikud seedemahlade produtseerimiseks ja soolte kokkutõmbumise ergutamisesk. Nad pidurdavad roiskumisprotsesse jämesooles ning aitavad organismist eemaldada liigset kolesteriini ja mõningaid mürkaineid.
    Eestlaste toidus on tähtsaimaks süsivesikute allikaks teraviljasaadused (50-60%), kartul (10-18%), puuvili ja marjad (kevadel 2-4%, sügisel 9-13 %). Lisaks saadakse süsivesikuid suhkrust. Linnaelanikud söövad suhkrut liiga palju: (18-30 % saadavatest süsivesikutest), maal süüakse suhkrut vähem.
    Piima ja piimasaaduste osa süsivesikute allikana piirdus 4-9%-ga.

     Tervise ABC,  Tallinn, "Valgus"  1970