Mispärast süttivad tikud?

     Ürginimestel polnud niisuguseid riistu nagu meil. Tal polnud ei saagi ega höövlit. Ta saagis ja hööveldas terava kivi või luuga. Sellise riistaga töötada polnud kerge. Tuli kaua hõõruda ja kaapida, et puu soojenes ja mõnikord isegi leegitsema hakkas. See vististi sundiski inimest taipama, et tuld saab hõõrumisega.
     Et puu hakkaks põlema, tuleb teda väga tugevasti soojendada.
     Teine asi on tikud. Tiku pea on valmistatud ainest, mis süttib ka väga vähesest soojendamisest.
     Tarvitseb vaid puudutada tikuga tulist rauda, näiteks tulist ahjuust, et tikk ise süttiks. Aga kui puudutate ahjuust tiku puust otsaga, ei järgne mingit isesüttimist.
     Seepärast ei tulegi tikku karbi vastu hõõruda viis minutit. Vaja ainult kord kraapsata - ja juba ta põlebki.
     Tikud leiutati alles üsna hiljuti - 1833 aastal valmis esimene tikuvabrik.
     Kuni selle ajani saadi tuld teisel teel.Inimesed, kes elasid sada aastat tagasi, kandsid tikukarbi asemel taskus väikest kastikest kolme imeliku asjaga: terasetükiga, väikese kivikesega ja mingi käsnataolise raasukesega.
     Kui te oleksite küsinud, mis asjad need on, oleks teile öeldud, et teras - see on tuleraud, kivike - tulekivi, aga käsnaraasuke - tael.
     Terve hunnnik asju ühe tiku asemel!
     Tuld välja lüüa polnud sugugi lihtne. Seepärast olid inimesed valmis vahetama tulerauda ja tulekivi millegi parema vastu. Ühtelugu ilmus müügile igasuguseid "keemilisi tuleraudu", üks keerulisem teisest.
     Oli siin tikke, mis süttisid väävelhappega kokkupuutumisel; oli tikke klaasist peakesega, mis tuli tangidega purustada, et tikk süttiks; olid lõpuks terved aparaadid klaasist, väga keerulise ehitusega. Kuid nad kõik olid ebamugavad ja maksid palju.
     Nii kestis see, kuni leiutati fosfortikud.
     Fosfor on aine, mis süttib kõige nõrgemal soojendamisel - kõigest 60 kraadi juures. Näib, et poleks võidudki tikkude jaoks paremat ainet leida. Kuid ka fosfortikud ei kõlvanud kuhugi, võrreldes meie omadega.
     Nad olid väga mürgised, aga peaasi, süttisid liiga kergesti. Et süüdata tikku, tarvitses vaid kraapsata sellega seina või isegi saapasäärt mööda. Kui tikk süttis, toimus plahvatus. Tiku peake lendas tükkideks nagu väike pomm. Ära põledes jättis tikk endast halva mälestuse vastiku gaasi, vääveldioksiidi näol. Peale fosfori oli peakeses veel väävlit, mis põledes muutus gaasiks.
     "Ohutud" ehk "rootsi" tikud, mida me tarvitame praegu, sisaldavad oma peakeses teisi süttivaid aineid ja fosforit pole neis üldse.

Jutustusi asjadest    M. Iljin   Tartu   1947