Tolm

     Tolmuks nimetatakse väga väikseid aineosakesi, mis satuvad õhku ja püsivad seal hõljuvana lühemat või pikemat aega. Õhus hõljuv tolm kujutab endast aerosooli - pihustunud tahke aine osakesi.
    Tolmu püsimine õhus sõltub peamiselt tolmukübemete suurusest.
   10 mikromeetrise läbimõõduga tolmukübemed langevad liikumatus õhus mõne minuti jooksul.
    0,1-10 mikromeetrise läbimõõduga kübemed märksa aeglasemalt.
    Veel väiksemad tolmukübemed ei lange õhus praktiliselt alla.
     Ninas peatuvad eelkõige jämedamad tolmukübemed, keskmiselt 30-50 % sissehingatavast õhus leiduvast tolmust. Sügavale kopsudesse tungivad väiksemad tolmukübemed.
    Mida peenem on tolm, seda kergemini võib ta keha pindade või organismi vedelikega keemiliselt reageerida. Peente tolmukübemete pinnale kinnituvad õhus hõljuvad vingugaas, lämmastikoksiid - see suurendab nii tolmukübemete püsimist õhus kui ka tolmu kahjustavat toimet.
    Tolm võib kahjustada nahka, silmade ja suu limaskesta, eriti aga hingamiselundeid. Väga kahjulik on mürgiste ainete (plii) tolm, seevastu pole soola, suhkru tolm ohtlik

    Tervise ABC  Tallinn "Valgus"  1970