Vee karedus

     Vesi võib olla pehme või kare.
      Pehme veega pesemisel kulub vähe seepi, seep vahutab hästi; kareda veega pesemisel aga kulub rohkesti seepi ja seep ei vahuta. Karedas vees ei kee oad, herned ja tangud pehmeks, teel ja kohvil ei ole õiget maitset ega aroomi. Kare vesi tekitab soojaveeboilerites ja keedunõudes katlakivi. Õrna nahaga inimestel võib kareda veega pesemine põhjustada nahaärritust, kihelust ja ketendust.
    Vee karedus oleneb vees lahustunud mineraalainete (peamiselt kaltsiumkarbonaat, magneesiumkarbonaat, kaltsiumsulfaat, magneesiumsulfaat) hulgast.
    Eriti pehme on vihmavesi ja destilleeritud vesi; üsna vähese karedusega on Eesti lahtiste siseveekogude - jõgede ja järvede vesi; raketega kaevude ja puurkaevude vesi on enamasti suurema karedusega; väga kare on merevesi.
    Vee kareduse vähendamiseks lisatakse veele soodat, lupja või naatriumhüdroksiidi või filtreeritakse vesi läbi spetsiaalsete ioonvahetusfiltrite. Karedus väheneb tunduvalt ka vee keetmisel, sest seejuures tekivad vees raskesti lahustuvad kaltsium- ja magneesiumkarbonaadid, mis vee seismisel ning jahtumisel sadestuvad.

     Tervise ABC,   Tallinn, "Valgus",   1970