Kõige selgemini on aastarõngaste piirjooned eristatavad okaspuudel, sest kevad- ja sügispuidu värvus on neil küllalt kontrastne.
     Kas aastarõngaste järgi on võimalik määrata puuliike? On, ja okaspuudel tänu sügispuidule, mille laius on eri liikidel erinev.Lehisel on sügispuit kõige laiem, järgnevad mänd, kuusk, nulg, jugapuu, kadakas. Normaalsete kasvutingimuste korral on sügispuidu protsent kõige suurem tüve alumise osa aastarõngastes.
     Lehtpuudest on aastarõngaid kergem eraldada nn. rõngassoonelistel liikidel. Siia kuuluvad näitekstamm, saar, jalakas, künnapuu. Nende liikide kevadpuit koosneb peamiselt suure läbimõõduga õhukeseseinalistest soontest, mis on ka paljale silmale nähtavad. Tumedama värvusega sügispuidus moodustavad põhilise osa paksuseinalised tugirakud.
     Hoopis halvemini saab aastarõngaid eraldada hajussoonelistel liikidel, nagu kask, pärn, pappel, vaher. Nende sooned on väikese läbimõõduga ja paiknevad koos tugirakkudega aastarõngas ühtlaselt. Sügispuit on sageli väga kitsas, ainult ühe-kahe rakurea laiune.Nagu okaspuudelgi, sõltub lehtpuudel aastarõngaste laius eelkõige puu liigist. Meie vabariigis kasvavatest lehtpuudest on kõige laiema aastarõngaga pappel (kuni 2 cm) ja haab. Ebasoodsates kasvutingimustes on aastarõngad äärmiselt kitsad. Näiteks männil võib ühes sentimeetris olla üle kümne aastarõnga. Seega ei sõltu aastarõngaste laius ainuüksi puu liigist.
     Vaatleme põhilisemaid küsimusi, millele aastarõngad annavad vastuse:


     Kasvukoha headus kajastub puu aastarõngastes väga selgesti. Viljakal mullal on need laiad, toitainetevaesel kitsad. Aastarõngaste laiust mõjustab tunduvalt ka ilmastik. Külmad või kuumad suved ning karmid talved vähendavad tavalist laiust, samuti sademetevaesed aastad. Kuid viimasel juhil etendavad suurt osa veel teised kasvukoha tingimused, näiteks põhjavee keskmine tase. Nii moodustavad üleujutatavatel aladel ja soometsades sademeterikastel aastatel just kitsamad aastarõngad. Kui aga mitu negatiivset ilmastikutegurit toimivad üheaegselt, on nende mõju diameetri juurdekasvule eriti tunduv.
     Aastarõngaste põhjal saab kindlaks teha ka puu kasvukoha. Seda, kas ta kasvab metsa ääres, hõredas või tihedas liituses. Kahel esimesel juhul on aastarõngad laiad. Võime arvata sedagi, kas puu kuulus esimesse rindesse (aastarõngad laiad) või teise (tunduvalt kitsamad) või oli koguni sirgumas järelkasvuna. Looduslikult tekkinud puistutes saame otsustada puu südamiku ümbruse aastarõngaste järgi, kas puu oli seal hakanud kasvama enne või pärast vana metsa raiumist.
     Okslikkus ja võra kuju peegelduvad samuti aastarõngastes. Säsi ümbruse kitsamad rõngad iseloomustavad peente okstega, laiad jämedate okstega puud. Ühepoolse võraga puudel asuvad laiemad aastarõmgad võrapoolsel küljel.
     Ka puu vigastused mõjustavad aastarõngaste laiust. Kitsad rõngad tekivad isegi sõraliste ja kariloomade poolt võrsete kärpimisest, rääkimata metsakahjurite ja pinnatule kahjustustest. Tüve vigastatud küljel on aastarõngad kitsamad kui mujal. Pärast kuivendust ja hooldusraiet suureneb rõngaste laius tunduvalt.

     Aastarõngad kajastavad ka puuliikide kasvurütmi. Puu kasvu algul moodustuvad üldiselt kitsamad rõngad, mis aasta aastalt muutuvad üha laiemaks ning pärast küpsuse saavutamist taas kitsamaks.
     Puuanalüüsi meetodi rakendamisel saetakse uuritavast puutüvest kindlate vahekauguste järel analüüsirattad, millel loetakse aastarõngad ning mõõdetakse vastavad diameetrid. Sel viisil on tagantjärele võimalik kindlaks teha puu mõõtmed eri vanustes ning leida puidu juurdekasv. Puu vanust saab määrata ka juurekasvupuuri abil. Kui puuritakse täpselt puu südamiku suunas, siis saadakse puuri torust pliiatsikujuline silinder, millelt saab lugeda puu aastarõngaid.

Ajakirjast "Eesti Loodus" nr.11, 1971