Allikad

     Eestis leidub palju allikaid. Oletatavasti kõigub allikate arv Eestis 5000-15000 vahel.
     Allikaks nimetatakse põhjavee looduslikku voolamist maapinnale.
     Kevadeti on allikaid kõige rohkem, suvel paljud allikad kuivavad. Osad allikad on tegelikult allikarühmad, kus vesi voolab maapinnale mitmes või koguni mitmekümnes kohas.
     Peale nende allikate, mis avanevad maapinnale, leidub rohkesti allikaid veekogude põhjas - enamasti jõgedes, järvedes ja kõige harvem meres (Allikalaht Hiiumaal).
     Allikate tähtsus on mitmekesine. Allikad on andnud inimestele head ja puhast joogivett iidsetest aegadest ilma, et olnuks vaja kaevata kaeve. Seetõttu rajati külad, talud ja mõisad allikate juurde.
     Allikate suurim tähtsus seisneb selles, et nad annavad veevaesetel perioodidel paljude jõgede ja järvede peamise veehulga.
     Mõnede nõlvade jalamil asuvate allikate vesi voolab välja surveta.
     Teistes allikates voolab ja keeb põhjavesi maapinnale altpoolt tuleva vee surve mõjul. Niisugused allikad asuvad sageli lehtrikujulistes süvendites.
     Eesti sügavaim allikas on Sopa allikas Pandivere kõrgustiku lõunanõlval, mis on 4,8 m sügavune. Mõnede selliste allikate ümber on moodustunud järved, mida nimetatakse allikajärvedeks (Äntu Sinijärv, Aegviidu Siniallikate järv jt.)
     Soostunud tasandikel väljuvad allikad võivad moodustada allikasoid.
     Kevadeti, kui põhjavee tase on kõrge, tegutseb hulk ajutisi allikaid. Lubjakivi kihtide vahel leidub hulgaliselt lõhesid ja pragusid, kus kevadeti vesi välja voolab. Niisuguseid alasid nimetatakse karstialadeks.
     Karstialadel leidub ka maaaluseid jõgesid. Eestist on teada üle 50 maa alla neelduva oja ja jõe, neist suurimad on Jõelähtme jõgi, Kuivajõe ja Salajõe maa-alused jõed, mis voolavad maa all mitmekümne meetri ulatuses.

Ajakirjast "Eesti Loodus" juuli 1977