Alutaguse kuusikud

     Alutaguse laanes mühisevad okaspuud kevadises tuules ja päikeses. Puude mühast eraldub erisugune sahin: kuusk langetab okkaid, külvates metsaaluse üle tiheda okkamustriga. See on kuuskede päev.
     Ülalt tulnud okkasadu katab kevadises armukihus ringijooksnud valgejänese laiavarbalise jäljerea, koguneb põdra lummesumbatud jälgedesse ning jääb kahe musta triibuna pidama metsamehe talvistel suusajälgedel. Iga tuulepuhangu järel rapub ikka uusi ja uusi okkaid lumele: nende eluiga saab täis.
     Mahalangenud kuuseokkad soosivad päikesevalgust, kiirendades märgatavalt lumesulamist kuusikutes.
     Kevadel, kui välud ja põllud on juba ammu paljad, leidub Alutaguse metsades lund veel küllalt. Siis ei saa edasi jalgsi ega suuskadega, kohati võiks kasutada edasijõudmiseks vaid sõudepaati.
     Elupõlised metsamehed oskavad kuuseokaste langemise aja järgi ette arvata, mil kevadveed peaksid lahti minema. Viimased okkad aga langevad otse kevadisse tulvavette.
     Põllumehe ennustuse järgi võis 40 päeva pärast kolmandat kuuseokaste langemist põllule minna.
      "Kuusemets on vaese inimese kasukas," öeldi vanasti. Vastu päikest seisvad tumedad kuusetüved soojenevad kiiresti. Vaigupisarad ilmuvad talvekülmast mõranenud koorepragudesse, löövad päikesekiirtes särama ja veerevad siis kuldkollaste tilgakestena pruunile puukorbale. Kuusik lõhnab vaigust.
     Veel peenem ja säravam on kuusikust kostev musttihase vilerida. sellele aga vastab põhjatihase läialt venitatud "dää-dää" ja pöialpoisi vaevukuuldav viiuldav laul.
      Kõige kaunim on kuusk siis, kui ta õitseb. Noored purpurpunased käbid (rahvasuus kuusekuked) seisavad erksalt püsti kui küünlad ja ootavad viljastavat õietolmu, mida tuul kannab samadel puudel kasvavatelt isasõitelt.
     Põllumees ütleb nõnda: "Kui kuusik kevadel kuusekukkedest punab, tee kartul künka otsa."
     Talveunest ärganud karu esimeste kevadiste jalutuskäikude sihtkohaks on kuusik. Siis otsib ta üles sipelgapesad ja kaabib need lahti, et sügavamast pesalohust kätte saada sipelgaid. Ka lumest väljasulanud pohlavartel laseb metsaisand endale hea maitsta.
     Tihedas kuusikus leian koha, kus põdrakari on talvel tormivarjus mitu ööd-päeva paigal tampinud. Noortelt palgikuuskedelt on põder oma alumiste lõikehammastega peakõrguselt puukoore otsekui peitliga maha tõmmanud. Kui just mokapärasemat pole, toitub põder vähesel määral ka kuusekoorest.
     Puuklutt (puukoristaja) hakkab klutitama, ta on mind märganud. Puuklutt juhib metsapiilurite salka. Vidinal-vädinal lendab oksalt-oksale mitmevärvilisi tihaseid, hoolega otsides peitupugenud putukaid. Linnud on metsa kaitsjad.

Juhan Lepasaar   "Laaneteedel"   Tallinn "Valgus" 1989