Vee ja toiteelementide allikana on muld taime elutegevuse eeltingimuseks. Taime ja mulda ühendab energia ja toitainete liikumine mullast taime ja taimest mulda, kusjuures vesi toimib nagu veri loomas või inimeses. Eestimaa mullad on kujunenud pärast mandrijää ja jääajajärgsete veekogude järk-järgulisest taganemist. Umbes poole Eestimaa aluspõhjaks on paas, umbes kolmveerand mulla lähtekivimist on olnud või on karbonaatsed. Muldade lähtekivimid on eri mineraloogilis - keemilise koostisega. Iseloomulik on tugevasti karbonaatsete, rohke räha ja kivisisaldusega moreenide vaheldumine karbonaadivabade setetega. Sellest on tingitud Eestimaa muldade liigirikkus. Eestimaa mullad jagunevad kujunemise ja omaduste järgmisteks mullatüüpideks:
Huumuskarbonaatmullad ehk loomullad on kujunenud lubjakivimeil ja neid katvail kuni 30 cm paksustel setetel. Need on väga huumus- ja toitainerikkad, kuid õhukese mullakihi ning paasaluspõhja tõttu põuakartlikud.
Maa põllumajanduses kasutamise ja mullastiku erinevuste alusel eristatakse Eestis kaheksa mullastikuvaldkonda: ![]() ![]() ![]() ![]() ![]() ![]() ![]() Eesti põllumajanduslikult haritavast maast on 82 % kivine. Valdava osa moodustavad peenkivid. Tüüpilistes kamar-karbonaatmuldadeks on rohkesti kive, mille läbimõõt on üle 10 cm. Samal ajal on kivised mullad lubjarikkad ja sobivad happesust pelgavaile kultuuridele. 40% Eesti põllumuldadest vajavad lupjamist. Lämmastik tarve on kõigil muldadel suur, väljaarvatud madalsoomullad. Mineraalväetiste kasutamine on suurendanud haritava maa muldades fosfori -ja kaaliumisisaldust. Enamiku põllumuldade viljakus on väike või alla keskmise. Maailmas üsna levinud muldade erosiooni ja deflatsiooni põhjustavad vesi ja tuul. Eestis on ärauhtumise ohus üle 100 000 hektari muldi. Erodeeritud ja erosiooni ohtlikud mullad paiknevad eelkõige Haanja ja Otepää kõrgustikel. Tuulekandele vastuvõtlike muldi on Eestis üle 500 000 hektari. Põhjuseks on põldude üleliigne avardamine ning liigniiskete muldade liigne kuivendamine. Tuulekande ohtu tuleb eriti tõsiselt arvestada Lääne-Eestis ja saartel. Liigne kemiseerimine mõjub halvasti mulla elustikule. Orgaaniliste väetiste kasutamise senine tehnoloogia on tekitanud energiadefitsiidi muldade elutegevuses. Läpa ja sõnnikuvesi reostavad veekogusid ja põhjavett. Mineraalväetiste puudulik tehnoloogia põhjustab nitraatide kasutamata jäämist ja nende liikumist põhjavette või veekogudesse. Iga inimene peab arvestama oma tegevuse tagajärgi. Iga õhku või vette paisatud kilogramm saasteainet jõuab mulla kaudu varem või hiljem meie toidulauale. Teed ei tohi takistada mullavee liikumist, muutuda pinnavee kogujaiks teeäärsetel põldudel ja metsas. Kaduma peavad tühermaad ning lagamud. Sõnnikumajanduse ning mulla huumuseseisundi korrastamine kaitsevad mulda ka masinate ja keemiliste ainete eest. Mullakaitse on ühtlasi vee ja taimkatte kaitse. Muld on ainult siis kaitstud, kui selles kasvavad taimed toodavad orgaanilist ainet ja selleks piisab puhtast veest. Veeta ja taimedeta hävib muld. Mullata ja veeta hävivad taimed ja kogu elu. |