Halliste ja Kõpu jõe kevadised suurveed
Jüri Liinson

     Eestis on viis suuremat üleujutuspiirkonda (Peipsi-Pihkva, Halliste-Kõpu, Suur-Emajõe, Kasari, Väike-Emajõe-Võrtsjärve), kus suurvesi katab laialdase ala kas igal kevadel või mõne aasta tagant. Suuremad üleujutused tulevad ette kord 100 aasta tagant.

     Pärnu jõgikonna Halliste ja Kõpu jõe suudmealal on peaaegu igal kevadel üleujutus, mis hõlmab 30-40, erilise kõrgseisu aastatel 50 ja rohkemgi ruutkilomeetrit. Suurveeala on piiratud ühest küljest Kikepera raba, teisest Kuresoo ja kolmandast Öördi rabaga. Üle ujutatakse Pärnumaal suured maaalad. Eriti palju jääb suurvee alla metsa. Üleujutuse põhjustab kevadisel lumesulamisel tekkiv tulvavesi, mis Viljandi poolt tulles otsib endale teed Pärnu lahte.
     Viljandimaal, kus paikneb mõlema jõe ülemjooks, on maapind kõrgem ja künklikum, mistõttu sulamine ja ärajooks kiire. Suhteliselt madalal ja lausikul Halliste ja Kõpu jõe suudmealal voolavad jõed aeglaselt ega suuda kogu vett edasi kanda. Pealegi suubub selles piirkonnas Kõpu jõkke veel Lemmijõgi ja kevadeti veerikas Tõramaa oja. Peamiseks takistuseks Halliste ja Kõpu teel Pärnu jõkke on Navesti, mis jookseb neile peaaegu risti vastu. Navesti jõe veevool on kiirem ja edasiminek Pärnu jõkke sirgejoonelisem. Halliste ja Kõpu veed peavad Pärnu jõkke suundumiseks tegema peaaegu täispöörde tagasi. Kõik need põhjused koos ongi suurvee tekkimise põhjuseks.

Halliste.jpg (78439 bytes)
Viirutatud ala näitab kevadise suurvee
piirkonda Halliste ja Kõpu jõe alamjooksul
(nn. Riisa üleujutusala)

     Viimase sõna ütleb ilmastik. Raske on saabuvaks kevadeks suurvee seisu õigesti ennustada, kuigi kohalike elanike kauaaegsed tähelepanekud lubavad mõndagi oletada: kui sügis on vihmane, maapind aga jõudis talveks sügavalt külmuda ja lisaks hiline kevad, mis eeldab kiiret lumesulamist, on karta eriti kõrget veeseisu. Seda mõjustab aga tugevasti suurvee aegne ilmastik. Palju kordi on suurvee ajal tulnud sellist külma, et jää kannab inimest.
     Külmade tulles hakkab veetase kiiresti langema. Metsale on see väga ohtlik aeg. Pärast vee alanemist jääb jää kogu oma raskusega noortele puudele ja põõsastele, mis saab neile tihti saatuslikuks. Suurematel puudel püsivad tihti kuni suve teise pooleni rõngana kõrgeima veeseisu märgid.
     Kevadine suurvesi ise metsale kahju ei tee, ka heintaimed ei kannata selle all. Heinamaadele jääb pärast suurvett kerge mudakõntsa kord väetiseks. Põlluga on olukord halvem. Vesi uhub, eritin tugevama voolu kohtades, ära palju mulda, jättes põllu plingiks ja lahjaks. Voolukohtadel uhutakse taliteravili ära koos juurtega. Märksa hävitavamalt mõjub aga suvine suurvesi, mis hävitab heina. Suvist suurvett on õnneks harva.

Ajakirjast "Eesti Loodus" nr.4, 1971