Hüdroloogia oskussõnad korda!
L.-P. Kullus

     Hüdroloogia tuleneb teatavasti kahest kreekakeelsest sõnast: hydor (vesi) ja logos (õpetus, teadus). Järelikult tähistab see termin õpetust veest kõige laiemas mõttes, õpetus maakera vetest. Selles tähenduses tulekski seda kasutada: hüdroloogia - teadusharu maakera vesikestast (hüdrosfäärist). Paraku omistatakse hüdroloogiale sageli veel teine, hoopis kitsam tähendus - õpetus sisevetest.
     Hüdroloogia jaguneb kaheks haruteaduseks: merehüdroloogiaks (okeanograafia) ja sisevete hüdroloogiaks. Viimane omakorda jaguneb mitmeteks alldistsipliinideks vastavalt siseveekogude tüübile: teadus jõgedest (potamoloogia), teadus järvedest (limnoloogia), teadus soodest (telmatoloogia) ja teadus liustikest (glatsioloogia).
     Eesti sisevete uurimise isaks ja ka vastava eestikeelse terminoloogia aluste rajajaks võib pidada prof. A. Velnerit.
     Tähistamaks territooriume, kust veed jõgede kaudu ära voolavad, võttis ta kasutusele termini vesikond. Vesikonna mõistet kasutati niihästi territooriumide kohta, kust vesi valgus ühte (lisa)jõkke või selle osasse, tervesse jõestikku kui ka mitme jõestiku kaudu järve, merre või ookeani. Et nii mitmetähenduslik termin võib segadust tekitada, on pikkamööda juurdunud teine oskussõna jõgikond.
    Jõgikonna all mõistetakse territooriumi, millelt veed valguvad teatud jõestikku või jõkke.
    Jõestik - see on jõgede süsteem, milles peajõgi ühendab mitut eri järku lisajõed ühtseks tervikuks. Jõestikule annab nime peajõgi (Pärnu jõestik, Suur-Emajõe jõestik jne.) jõgikonnale samuti kas pea- või väiksema järgunumbriga jõgi.
     Kui tahaksime luua läbinisti loogilist terminite süsteemi, siis tuleks jõgikonda ilmselt defineerida kui territooriumi, millelt veed valguvad teatud jõestikku, jõgede toitealade jaoks tuleks aga luua eri oskussõna. Praegu on jõgikond niihästi jõestike tervikuna kui ka n.ö. osajõestike toitealade kohta kasutatav termin. Loogiline see muidugi pole, et jõgikond koosneb jõgikondadest, aga mis parata.
     Vesikond sobib hästi suuremat järku äravoolualade tähistamiseks, s.t. selliste territooriumide tähistamiseks, mille moodustavad vähemalt kaks jõgikonda.
     Eesti jaotavad peamised veelahkmed kolmeks vesikonnaks: Peipsi vesikond, Soome lahe vesikond ja Väinamere-Riia lahe vesikond. Vesikonnad saavad oma nimetuse veekogult, kuhu antud ala vooluveed lõpuks jõuavad.
     Valgala on territoorium, kust vesi antud jõkke või jõestiku ossa valgub.

Ajakirjast "Eesti Loodus" 1970 nr.2