Järvede tervis
Juhani Püttsepp

    Eesti järvede seisund on halvenenud eutrofeerumise tõttu. Põllumajanduses kasutatud fosfor ja lämmastik põhjustasid vetikate vohamise.
    Otepää kandis ehitati stagnaajal lautu otse kaldale. Järved kasvasid kinni, kalamehed ei saanud paadiga sõuda ja õnge visata.
    Nüüd on järvede seisund veidi paranenud, kuid pisikestes ja sügavates suure kihistumisega järvedes tõuseb fosforit veel kaua põhjasetetest üles.Taimestik võtab saasta endasse, näiteks Kuremaa järves kasvab väga palju vesikarikat.
    Päris oligotroofseid (vähetoitelisi) järvi Eestis enam polegi. Oligotroofsusele lähedane on näiteks Nohipalu Valgejärv. Ta on väga õrn.Isegi kruusavedu puhkajate tarvis mõjutas järve eutroofsuse suunas. Põhjas oli enne lausaline samblakate, mis järve keskelt on praeguseks hävinud.

    Paljude järvede kohta on viimased andmed kakskümmend aastat vanad. Et vältida lünki andmebaasides, oleks aeg järved uuesti üle vaadata.
    Praegu seiravad ZBI Võrtsjärve limnoloogiajaama teadlased vaid seitset väga erineva iseloomuga Eesti järve (Nohipalu Mustjärv, Nohipalu Valgejärv, Pühajärv, Ähijärv, Uljaste järv, Viitna
Pikkjärv, Rõuge Suurjärv). Varem uuriti suve jooksul kompleksselt (keemia, põhjaloomastik, plankton, taimed) üle paarikümne järve.

    Eestis on 1200 järve. Järv on hektarist suurem veekogu, väiksemad on järvikud. Järvistu on järvede rühm.
    Omaette veesilmade seltsi moodustavad Eestis 20 000 rabalaugast.
   Kõige sagedamini on Eesti järved rohekaskollased, see on eutroofsuse tunnus. Võrtsjärv on kollakasroheline, virtsa värvi. Selle järgi sai ta ka oma nime. Kunagi oli ta ilusam, rohelisem.
    Eesti järvede tulevik oleneb riigi poliitikast. Kui õnnestub hoida reostust praegusel tasemel, jääb seisund rahuldavaks. Järved säilivad, kui maaomanikud saavad aru, et veetaseme alandamine metsa kättesaamiseks rikub järve põhjalikult.
     Järved pole ainult suplemiseks ja nende ilu vaatamiseks. Maastik ja järved on tervik, kui maastiku koormus muutub, peegeldub see järvede seisundis.