Järvselja ürgmets
Aino Kasesalu

     Kastre-Peravalla ürgmetsa-kaitsealal asub 19,3 ha inimtegevusest puutumatut Järvselja ürgmetsa. Järvselja botaanilis-zooloogilisel kaitsealal on keelatud igasugune inimese sekkumine. Ka kaitsealaga piirnevates metsakvartalites ei rakendata intensiivseid majandamisvõtteid. Lähim tee ei kulge mööda ürgmetsakvartaleid piiravaid sihte vaid ainult riivab kvartali kagunurka.

     Järvseljal leidub väga erineva koosseisuga ja seejuures väga vana metsa. Võib näha viit metsa-kasvukohatüüpi - jänesekapsa, seljarohu-naadi, mustika, lodu ja kuivendatud siirdesoo. Kvartalit ümbritsevate möödunud sajandivahetusel kaevatud kraavide mõju on nähtav kvartali idaosas, kus turbakiht on lagunenud. Kvartali loodenurgas on madalsoomullad sügavamad, edelanurgas õhemad, kirdeosas asuvad liivsavi lõimisega leetjad gleimullad, kagunurgas aga sama lõimisega leostunud gleimullad. Nende vahele jääb peenliiva ala.
     Kõige võimsamad puud kasvavad ürgmetsakvartali kagunurgas. Need on kuni 60cm-se rinnadiameetriga ja ligi 40 meetri kõrgused kuusehiiglased. Nende rohkem kui 200 aastaste puude tüved on allosas samblast rohekashallid, kuid tumerohelised võrad annavad tunnistust veel tugevast elujõust. Kuuskede vahele on peitnud end mõned vanad haavad, kased, saared ja rühmiti pärnad. Kased ja haavad on kuuskedest ligi pool sajandit nooremad, kuid palju kidurama välimusega, võrad osaliselt kuivanud, tüved kaetud torikuliste viljakehadega. Elujõulised on 25 m kõrgused pärnad, saared ja vahtrad. Teises rindes kasvavad peamiselt samad puuliigid. Ka järelkasvu moodustavad peamiselt lehtpuud, leidub vaid üksikuid 0,5-6 m kõrguseid kuuski. Alusmetsas kasvavad pihlakas, toomingas, sarapuu ja kuslapuu. Nad kõik varjutavad suvel maapinda ja muudavad metsaaluse hämaraks. Taimkate on tüüpiline seljarohu-naadi kasvukoha kuusikuile. Varisenud ja kõdunenud tüved on kaetud tiheda sammalkattega. Siin võib näha omapärast pilti, kuidas kaks üle saja aasta kõrvu kasvanud kuuske on oma elu lõpulgi sõbralikult koos. Tuulest heidetuna on nende juured kännumättas nii tihedasti läbi põimunud, et neid eraldada pole peaaegu võimalik. Sageli haaravad niisugused võimsad tüved kukkudes kaasa või matavad enda alla veel mõne nooremagi puukese.
     Uuenenud puistuosas  kasvavad noored pärnad. Varem siin rühmiti kasvanud vanadest haabadest ja kaskedest on alles vaid 5-15-meetrised ladvata tüükad. Koorest paljastunud ja puitu lagundavate seente poolt kahjustatud, on need rikkalikuks toidulauaks lindudele, millest annavad tunnistust toksitud augud. Kuuse järelkasv on siin praegu ebapiisav, kui mitte arvestada lamavatel sammaldunud tüvedel kasvavaid kuni 10 cm kõrgusi taimekesi. Edasi minnes aga satume tihedasse kuusikusse, kus endine teise rinde kuusk on ilmselt muutumas valitsevaks, olles praegu ligikaudu 130 aastane ning kuni 30 m kõrgune.
     Ürgmetsakvartali kaugunurgast 300 m kaugusel on juba täielikult risustunud ürgmetsa. Siin oli varem tihe segapuistu. Nüüd on haabade vanus siin üle 150 aasta, keskmine kõrgus 35 m ja rinnasdiameeter üle poole meetri, suurimatel haabadel aga ligi meeter. Paljudel haabadel on juba võrad osaliselt kuivanud, samblikusaartega tüvesid aga purevad torikulised. Enamik haabu on juba tuultes ja tormides langenud ning katavad suure osa maapinnast mädapuiduga. Mitmed pehkinud oksad on lamavates tüvedes visalt kinni, takerduvad jalgu, sunnivad üle ja ümbert ronima. Sageli on need laiavõralised haavad kukkudes purustanud mõne noorema puu. Juba kohanevad varem teise rinde või järelkasvu moodustavad kuused uute, märksa valgusküllasemate tingimustega ning ilmselt võtavad põlvkondade vahelduse saare, pärna ja vahtra saatel enda kanda.
     Looduskaitsekvartali kirdenurgas kasvavas varem kuuse enamusega segapuistu, millest viimastel aastatel on rohkesti kuuski tuuleheitega välja langenud.
     Tõelise ürgmetsa mulje saame vaid sügaval metsas. Sageli on seal raske leida kohta, kuhu astuda või kuhu suunduda. Kõikjal lebab ristirästi puid. Üle lamavate tüvede astudes me sageli ei märkagi, et jala alla jääb hulga varem murdunud puu, mis on juba kõdunenud ning liitunud mulla huumuskihiga. Mõned sammaldunud tüved maas on noori kuusehakatisi tihedalt täis tikitud. Kõigi nende ürgmetsamuljete kõrval pakuvad kevadeti nauditavat pilti rikkalikult õitsevad sinililled, ülased ja maikellukesed. Linnulaulu jätkub poole suveni.
     Mis hakkab looduskaitsekvartalil silma ja köidab meeli kõige rohkem? Eks ikka võimsad kuuse- ja haavahiiglased, kõrged kased, pärnad, mustad lepad. Risti-räasti jalus lebavad puud, tüvetüügastega häilud. Ent olgu märgitud, et Eesti metsi kõvasti laastanud tormid 1967 ja 1968.a. siin kahju ei teinud. Kõik heidetud ja murtud puud on olnud metsa elu loomulik kulg.
     Järvselja ürgmetsa säilitamise põhieesmärgiks on olnud ja jääb looduslike koosluste alalhoid. Siit kogunevad andmed võimaldavad selgitada metsas toimuvaid pikaajalisi protsesse. Peale puistute on vaatluse all olnud alustaimestik, seenestik, linnud, putukad, muld.

Ajakirjast "Eesti Loodus",  juuli 1984