Märgalad rahvusvahelise kaitse alla
VALLI VOOR

    Märgalasid kaitstakse kui terviksüsteeme, kus tähtsad on nii kalade koelmud, lindude pesitsusalad ja rännupeatuspaigad kui ka sood ja soode turvas. Turbakiht on saastunud sademevete filter, reostunud pinnavete puhastaja, süsinikuringe reguleerija ja puhta vee säilitaja.

    Ramsari konventsioon (mis tähendab märgalade võtmist rahvusvahelise kaitse alla)sõlmiti 1971. aastal ja on tunnustatud enamikus maailma riikides. Kokku hõlmab Ramsari 800 märgala 500 000 km2.
     Rahvusvahelise kaitse eesmärk on hoida märgaladel inimtegevust ja looduskasutust mõistlikkuse piires, ka ei seata eripiiranguid inimeste liikumisele. Ramsari konventsioonis osalemine kohustab pöörama enam tähelepanu kaitsekorraldusele.

    Millised Eesti märgalad on ühinenud Ramsari konventsiooniga ?
    Eesti on märgalade rohkuselt ja mitmekesisuselt Euroopa üks rikkamaid riike, märgalad hõlmavad territooriumist veerandi.
    Keskkonnaministeeriumi loodushoiutalituse juhataja Tiit Randla sõnul vastab Ramsari alade kriteeriumidele Eestis mitu korda rohkem märgalasid, esialgne valik hõlmab rahvusvahelise looduskaitse seisukohalt väärtuslikumaid.   

     Endla (Ramsari alana kaitstakse 8000 ha). Tähelepanuväärsed on erinevad sootüübid, soised metsad ja kuulsad allikate rühmad. Kasvab üliharuldane mesimurakas, pesitsevad kalakotkas ja kaljukotkas.
Jõgedes ja järvedes elab saarmas. Kaitsealal asub Endla järv, mille veetaset enne sõda alandati.

    Muraka (12 500 ha). Muraka osa Ratva raba võeti kaitse alla juba 1938. aastal. Muraka on huvitava linnustikuga ala, kus pesitsevad väikekoovitajad ja mudanepp, elavad rabapüü ja kaljukotkas. Suures
Muraka rabas on küngastena kerkivaid soosaari, kus metsa pole ammu raiutud. Siin on kuulsad muraka- ja jõhvikapaigad (kaitserezhiim ei keela marjakorjamist). Eesti kaunemaid ja avaramaid rabasid
paikneb põlevkivikaevandamismaardla piiril.

     Nigula (4651 ha). Nigula raba, mida liigendavad salumetsaga kaetud soosaared ehk peaksid, on Põhjala metshanede meelispeatuspaiku. Nigulas võib kohata tundralinde: rabahane ja suur-laukhane. Sel suvel nähti seal rabapistrikku. Nigulas on aastakümneid edukalt tegeldud jõhvikakultuuride kasvatamisega.

     Hiiumaa laiud ja Käina laht (17 700 ha). Laiud ja meri nende vahel moodustavad kauni maastiku, tervikökosüsteemid. Rändeaegadel kohtab valgepõsk-laglet, pesa on teinud merikotkas. Hiiumaa laidusid
külastavad viigerhülged, kellele need on üheks tähtsamaks koondumiskohaks Väinameres.
     Käina laht on tähtis kalade (siia, vimma, haubi, tuulehaugi) kudeala. Käina kandis elavad kõre, merikotkas ja naaskelnokk.

     Emajõe Suursoo (32 000 ha). Emajõe deltat laialdaselt piirav Suursoo on tulevane looduskaitseala. Piirissaar on Eesti konnade Meka, sellel vesisel maatükil jalutavad ringi rohe-kärnkonn ja mudakonn.
Suursoos asuvad tähtsad kalade kudealad. Siin pesitseb vähemalt viis paari merikotkaid ja on koondumispaigad läbirändavatele veelindudele: väikeluik, rabahani, väike-koskel, rohunepp. Sügise tulekul ründavad sood marjulised. Praagas kavatseb ülikool taastada välitööde baasi.

     Puhtu-Laelatu-Nehatu (4600 ha). Alal pesitseb palju soolinde, teiste hulgas ka varem tiigikanaks nimetatud tait ja roo-loorkull. Rännakul peatuvad ööbimiseks sookured, kaurid, merivardid ja
tõmmuvaerad. Puhtulaiu tipus asuvas Uexkylli majas on ööbinud vist küll kõik Eesti ornitoloogid.
Omaette vaatamisväärus on Nehatu kui Lääne-Eesti tüüpiline liigirikas madalsoo.

     Alam-Pedja (26 000 ha). Emajõe vanajõgedes asuvad kalade kudealad ja peatuspaigad lindudele. Pedja ja Emajõe luhtades võib kohata rohuneppi ja väikeluike. Siin asub suur-konnakotka ainuke Eestis
teadaolev pesitsusala. Kohatud on rukkirääku ja valgeselg-kirjurähni. Siin elab haruldane nahkhiir: tiigilendlane, keda Alam-Pedjal suveseltsingutes on loetud kuni 700 isendit.

     Soomaa (37 169 ha). Iseloomulik on Halliste igal kevadel ulatuslikult üleujutatav luht ja lammimetsad. Veetase võib tõusta isegi kuni 6 meetrit, mil veevool Hallistes pöördub vastassuunda, Navesti poole.
Märgalale annavad põhiilme siiski väga suured sood: Ördi, Kikepera ja Kuresoo. Suviti on tavaline sookure pasunahüüd.

     Vilsandi (7700 ha). Juba sajandi algul linnusaartena avastatud Vaikad ja sealsed linnuhotellid on oma tähtsuse säilitanud. Tüüpiline Vilsandi lind on kindlasti hahk. Vilsandi märgalana on eelkõige väärtuslikud
rannikuelupaigad. Innarahul asuvad Läänemere tähtsamad hallhülgelesilad.

    Matsalu (Ramsari ala looduskaitseala piirides). Ülitähtis veelindude rändepeatus- ja pesitsuspaik. Roostikud Matsalu jõe deltas, ulatuslikud luhaniidud, rannakarjamaad, Matsalu madal laht ja rannikumeri
koos laidudega moodustavad hunnitu looduskompleksi. Rändel läbib Matsalu kümneid tuhandeid linde, kellest arvukaimad on sookured, laugud, sõtkad, valgepõsk-lagled, soopardid, väikeluiged.