Kuidas tutvustada õpilastele metsa?
I
H. Rebane

     Mets on meie kodumaa suurimaid ja tähtsamaid loodusvarasid, mis pakub samal ajal ka ammaendamatuid esteetilisi elamusi. Metsa ja selle elu tutvustamine õpilastele peab toimuma vajalikul metoodilisel ja teaduslikul tasemel. Siin avaldub erakordselt soodne võimalus demonstreerida looduses esinevaid seaduspärasusi ja seda, kuidas inimene nende seaduspärasuste tundmist kasutab oma majanduslikes huvides. Mets on loodusvara, mida inimene rikastab ja täiendab. Seda võimaldab aga ainult järjest sügavam metsa saladustesse tungimine ja ta olemuse mõistmine.
     Mets ei ole ainult teatud hulk puid, loomi ja taimi, vaid ta moodustab nende seaduspärasuse kogu. Seepärast ei tulegi koolis piirduda üksikute puude, loomade, lindude ja taimede käsitlemisega, vaid on tarvis näidata metsa terviklikkust. Peetagu meeles, et tavaliselt ülekantud tähenduses kasutatavat lauset "Puude tagant ei nähta metsa" tuleb vahel võtta ka sõnasõnaliselt, sest puude tagant metsa nägemine on vajalik ka tõelises metsas!
     On kahtlemata õige, et metsa tundmaõppimist tuleb alustada selle kõige olulisema koostisosa, puude käsitlemisest ja eeskätt meie tähtsamate puuliikidega tutvumisest. Olgu nendeks pealegi harilik kuusk ja mänd. Kõige otstarbekohasem on need õpilastele lähedale tuua ja nende põhilised bioloogilised erinevused kätte näidata ekskursioonil metsa. Seal on "elavate eeskujude" järgi kuuse ja männi tutvustamine lihtne õpetajale ja meeldejääv õpilastele. Kuuse madala, pindmise juurekava näitamiseks leiame kuusikutes, eriti raiestike ääres ja tuulele enam avatud kohtades sageli tuulte poolt koos juuremättaga mahapaisatud kuuski. Suur vahe on ka üksikult ja puistus kasvanud puude üldkujus.
     Männi suhtes täheldame, et mida vanem on mänd, seda kõrgemale ulatub ka korpkoor. Muide, ärgem rutakem sellest tegema järeldust männi suurema külmakindluse kohta, sest ulatub ju märksa õhema koorega kuusk taigametsadena Euroopa-osas kaugemale põhja kui mänd. Ka avaldub kuuse külmakartlikkus üksnes tema "lapseeas".
     Kuuse ja männi valgusnõudlikkuse käsitlemisel on kerge tuua näiteid männi valguslembuse ja kuuse varjutaluvuse kohta. Kuuse varjutaluvus on suurem esimestel kasvuaastatel, hiljem aga, nagu näeme tiheda metsa all, on mehekõrgused ja lühemadki kuused lühikeste, hõredate okastega, horisontaalsete okstega ja väga lühikeste ladvakasvudega, meenutades vihmavarje. Need tunnused näitavad selgesti, et kuusk kannatab tugevasti valguse puuduse all, kuigi ta kohe ei sure, vaid võib veel kaua vireleda. Järelikult pole valguse vähesus talle meelepärane ja oleks viga nimetada kuuske varjulembeseks. Kohalikest puuliikidest võiksime varjulembeste hulka arvata ainult jugapuud.

     Metsas on näha palju huvitavat ning seda isegi talvel. Laste tähelepanu kinnitub kõigepealt üksikobjektidele: jänese ja oravajälgedele lumel, üle pea lendavale käbilinnuparvele, toitu otsivaile tiaseile. Siin on õpetaja ülesanne anda seletusi esijoones nende nähtuste kohta ja rahuldada laste aktiivne uudishimu. Kui küsimused vaibuvad, tuleb õpilaste pilku teritada selle jaoks, mida iseseisvalt näha ei osata. Ilma vastava juhendamiseta ei märka lapsed metsas igal sammul avalduva inimtegevuse jälgi, kuigi meil on peaaegu võimatu leida puistut, mis oleks säilinud oma ürgses puutumatuses. Isegi ühevanune noor mets, kus pole veel kirvega sees käidud, on inimtegevuse tuelmus - isegi siis, kui inimene seda külvanud ega istutanud pole. Kuidas siis? Ürgses, inimestest puutumata metsas on puud väga mitmesuguse vanusega, neid on suuri ja väikesi, vanu habetunud tudikesi ja nende all naeratavat erkrohelist noorust. Siin aga, näete, on vana mets maha raiutud ja asemele tulnud uus, ainult noortest puudest koosnev järelpõlv.

Ajakirjast "Eesti Loodus" mai 1960