Kuidas tutvustada õpilastele metsa?
II
H. Rebane

     Tavaliselt võime metsas igas puistu vanuses leida kände, vahel vanu ja kõdunenuid, sageli aga verivärskeid, mis läigivad veel vaigupisaraist ning lõhnavad meeldivalt. Viimasel juhul näeme metsa all siin-seal üksikuid küttepuiduvirnu, peenemõõdulisi palke, paberipuid. latte. Kõige soovitavam on tabada momenti, kui töö veel on pooleli. Siin tehakse nn. hooldusraiet. Siin ongi koht, kus lihtsalt ja näitlikult teeme selgeks metsa põhilise bioloogilise iseärasuse: mida noorem on mets, seda tihedam ta on, mida vanem, seda hõredam. Kuhu jääb osa puid? Puud ju kasvavad, kuid kasvuruumi, valgust ja toitu ei jätku kõigile. Nõrgemad, kasvus allajäänud puud surevad, kuivavad, kukuvad hiljen ümber ja mädanevad. Inimene aga kasutab ära ka selle puidu, mis surnuna kõduneks ja läheks kaduma. Veel enamgi, ta ei ootagi osa puude kuivamist, vaid ennetab loodusliku väljalangemise protsessi: inimene raiub välja puud, mis hiljem nikuinii kuivaksid ja kõduneksid. Peale nende kõrvaldab ta väheväärtuslikud, paremate puude kasvu takistavad puud ja soodustab sellega allesjäävate kasvu. Sel viisil saadakse ühest ja samast metsast peaaegu pooleteisekordne kogus puitu võrreldes sellega, mida me saaksime siis, kui me hooldusraieid ei teeks. Metsa on meil aga vähe. Puiduvajadus üha suureneb, meie metsade toodanguvõime kasv ei pea sellega sammu. Sellepärast ongi hooldusraiete tähtsus väga suur.
     On tähtis, et õpetaja kõigepealt ise mõistaks, kuidas on siin ühendatud metsa bioloogiline külg inimese majandusliku tegevusega. Seda saab lastelegi lihtsate sõnadega arusaadavaks teha ja kui õpilased ka sellest aspektist hakkavad metsa nägema, siis oleme saavutanud mitu korda rohkem, kui annab jänesejälgede tundmine värskel lumel. Seejuures pole nooremate õpilaste puhul vaja laskudagi eale mittevastavale olelusvõitlusele ja liikidevaheliste suhete selgitamisele.

     On väga kasulik, kui satume metsaekskursioonil raielangile. Paari sõnaga ütleme ära, mis siin on toimunud: mets on saavutanud oma küpsuse, mis võimaldas saada kõiki vajalikke tarbematerjale ja nii ta raiutigi. Hoidutagu ebakohase sentimentaalsuse eest, mis sunnib taga nutma iga raiutud puud! Üle raieküpse ea metsa hoidmine on kahjulik, sest metsa juurdekasv langeb. Kui me kõik metsad raiume ( ja seejärel ka uuendame) õigeaegselt, siis pole see metsarikkuste hävitamine, vaid suurendamine.
     Kuidas toimub tänapäevane mehhaniseeritud metsavarumine, kuidas raske käsitöö on asendatud masinate tööga, see võiks olla juba omaette ekskursiooni objektiks.

     Väga asjakohane on metsas lasteperet aktiviseerida mõne ülesandega.

  •      Näiteks loendatagu tingimata kändude aastarõngaid, et teada, missuguses vanuses metsa raiuti. Aastarõngaste loendamine on võimalik ka vanemate okaspuukändude puhul, kuigi mõnikord tuleb selleks taskunoaga kännupinda tasandada. Pole liigne selgitada, et kännult loetud arv ei näita täpselt puu vanust. Me leiame kännult aastarõngaid niipalju vähem, kuipalju kulus puul oma esimestel kasvuaaastatel kännu kõrguse saavutamiseks. Seepärast tulebki tõenäolisema tulemuse saamiseks loendatud aastarõngaste arvule lisada kuuse ja männi puhul 2-5 aastat, olenevalt kännu kõrgusest.

Ajakirjast "Eesti Loodus" mai 1960