Kõige kindlam pank on mets
JUHANI PÜTTSEPP

     Miks on Eesti praegu nii metsarikas?
     Mets kosub taudide ja sõdade ajal. Eestis on praegu tõesti ligi kaks korda rohkem metsa kui enne viimast ilmasõda. Peaaegu pool maast on metsa all.
     Põllumajandus tähendab ajalooliselt võitlust metsaga. Mets on asunud sinna, kus põllumees pole suutnud maad kasutada.
     Viiekümnendatel aastatel hakkasid võsastuma looduslikud heinamaad. Eestiaegsed metsaülemad küüditati, taludele anti hoop, oskajaid metsaistutajaid jäi aga alles. Endistele põllumaadele rajati palju
metsakultuure.

     Kesk-Euroopas pole looduslikest metsadest suurt midagi järele jäänud. Mis on säästnud meie metsi samast saatusest?
     Põldu tehakse ikka metsa arvelt. Kesk-Euroopa riikides on intensiivne põllumajandus kestnud ligi tuhat aastat. Meie põllumajandus on olnud palju vähem intensiivne, seetõttu ei ole mullad nii kurnatud. Näiteks Taanis on muudetud niiöelda kandiliseks iga metsatükk, metsasiilud on nagu põllusiilud. Eesti metsas tajub palju vähem piire, kultuurpuistuid on vaid 30%. Euroopas hoitakse ürgmetsadest rääkides peast kinni, tihumeetrijaht on need metsad hävitanud.
     Väga popp eriala on praegu maastikuarhitektuur. Meid käiakse väljamaalt õpetamas ja meie käime väljamaal õppimas. Aga kui lennukilt võrdlevalt alla kiigata Taanis ja Eestis, tekib küsimus, kes kellelt peaks õppima. Kõige parem arhitekt on siiski loodus. Eesti maastik on kaunis ja mitmekesine. Meie rikkus on, et loodust ja metsa on inimese kohta palju.
     Keskkonnareostus Eesti metsi praegu ei ähvarda. Saastest kahjustatud metsi pole. Allasadav lämmastik ja väikeses koguses isegi väävel mõjuvad metsadele pigem väetisena. Sotsialismi hukkudes on ka saastekogused vähenenud.

     Miks peaks metsa uuendama, kui teda praegu nii palju on?
    
On selge, et enamik Eesti metsi jääb tulundusmetsadeks, kus me loodussõbralikult toodame puitu. Samuti on elementaarne, et iseäranis pärast lageraiet tuleb metsa uuendada. Ei pea tingimata puid ritta
istutama. Mida looduslähedasemaks õnnestub kujundada metsakultuur, seda parem.
     Praegu uuendatakse erametsi suurusjärgu võrra vähem kui riigimetsi. Põhjus on rahas. Et rajada hektar metsa, tuleb istutada vähemalt 3000-4000 puud. Puutaim maksab poolteist krooni, seega maksavad
taimed viis tuhat krooni. Istandust tuleb esimestel aastatel hooldada, mõned tuhanded lisanduvad seoses sellega. Arvestame ka istutamistöö hinnaks pool krooni taimelt. Saame, et hektar läheb maksma
kümme tuhat krooni.
     Kui ühiskond saab rikkamaks, istutatakse ka erametsi rohkem. Mets on esiteks üks kõige kindlamaid kapitale. Ja teiseks - väike metsaomand muutub linnaelanikule loodusega suhtlemise ja puhkekohaks.
Teed paar tihumeetrit kaminapuid ja ostad selle väljavedamiseks väiketraktori, mis maksab võibolla rohkem kui sinu mets. Kütta kaminat omavarutud puudega on tore tunne.
     Söötijäänud maa ei maksa praegu midagi. Metsastatud maad on talunikule paremaks tagatiseks pangast laenu saamisel. See võiks olla praegu stiimuliks söötijäänud maade metsastamisel.

     Kui kaugesse tulevikku me praegu metsa istutades investeerime?
     Mõeldes lastelastele või veelgi kaugemale. Ametlik raiering on männil sada aastat, kuusel ja kasel kaheksakümmend aastat. Esimesi vahekasutusraieid, mis tulu annaksid, enne kahtekümmet viit aastat ei saa kindlasti teha.
     Kui panna kümme tuhat krooni pangas kasvama ja võrrelda, mis saab hektarist istutatud metsast sajandi pärast, on erinevus suurusjärgus. Looduses kasvab raha paremini ja kindlamini kui pangas.
     Puiduvajadus ei kao maailmast kuhugi, kunstasjade vaimustus läheb aga üle. Meie mööblikauplustes on jälle täispuidust mööbel asendamas saepurust kokkuliimitud, mürgiste ainetega töödeldud asju.
     Istutusmaterjali saab puukoolidest, hakkaja metsamees või talunik leiab väikesi puukesi väga palju kasvamas looduses. Kes on kasvõi õunapuu istutanud, teab, et viie puu istutamine on päev otsa tööd.
Hektari istutamine on juba tohutu töö. Looduslikud taimed on mõnes mõttes konkurentsivõimelisemad, puukoolides tuleb igast seemnest hea taim. Kuigi see seeme võib olla väga kvaliteetne, usun mina
rohkem sellesse, mis loodus ise on välja valinud.    

     Metsaseltsi liige Lembitu Tarang Haapsalust soovitab tarbepuud, mis peab vastu seisma ilmastikule, raiuda detsembrist märtsini kindlatel päevadel, nn puu kõval ajal.
     Okaspuud soovitab Tarang raiuda noore kuu ajal, lehtpuud aga vana kuu ajal.
     Okaspuud tuleks raiuda 3.-6. dets. 31. dets.-4. jaan., 9.-10. jaan., 9.-13. veebr., 1.-4. märtsil ja 9.-15. märtsil;
     lehtpuud aga 13.-15. dets., 21.-26. dets., 20.-25. jaan. ja 19.-23. veebruaril. Aasta «kõige kõvemad ajad» on veebruaris.
     Soodsamad raietingimused tulevat Tarangu väitel rakumahlade keemilisest koostisest. «Kes tahab päris kindel olla, see langetagu tarbepuu veebruari kõval ajal otse põhja- või idatuule sisse».