Metsatulekahjud
Juhani Püttsepp

     Botaanikaprofessor Viktor Masing metsatulekahjudest:
     Loodusmaastikus on tuli täiesti regulaarne, ehkki mitte väga sage nähtus.
     Ürgaegadel, kui inimest ei olnud, võis tuli väga laialt levida ja maastikke muuta. Põlendikel moodustasid ulatuslikke metsi puud, mis metsa all iial ei kasva: kased, haavad ja männid.
     Võib arvata, et paljud Lõuna-Eesti liivaste alade vanad metsad on tekkinud põlendikele. Sellele viitavad ka palu-lõpulised kohanimed (põlenud-palanud). Nende vanade männikute all aga männi järelkasvu ei näe. Näiteks tuleviku Taevaskoda pole mitte männikute, vaid kuusikute maa. Mänd on puuliik, mis lausa vajab tuld, et oma populatsioone suuremal alal säilitada. Muidugi hoolitsevad männi
istutamise eest liivastele aladele ka metsamehed.
     Ameerikas on osa looduskaitsjaid seisukohal, et metsapõlenguid ei tohi kustutada, vaid tuleb anda tekkevõimalus uuele puupõlvkonnale. «Kui Yellowstone rahvuspargis mõni aasta tagasi suurem tuli lahti läks, kustutati see siiski ära. Ei saanud ju lasta rahvuspargimaad ära põleda lootuses, et kunagi tuleb metsauuendus. Looduskaitseala tahetakse näidata turistidele lähemal ajal, mitte saja aasta pärast.»

Tule põhjused ja liigid

     Teatavas kuivusastmes võib töödeldud turvas aunades ka ise süttida. Kuid raba ega mets ise põlema ei lähe. Suitsetamise ja lõkketegemise kõrval võib tule metsas põhjustada ka läätsena toimiv pudelipõhi või pikne. «Äike paneb põlema mõne tüve ja lähebki lahti.»
     Turbatuli ehk maasisene tuli tekib turbaaladel, kus põhjavee tase on kõvasti alla lastud (näiteks Oru turbaväljad). Maa all võib tuli immitseda kasvõi aasta. Raske on seda avastada ja raske tõrjuda. Vähese lume ja vihmaga võib tuli ka talve üle elada. Kuivendamata rabad põlevad õhukese kihina, all on kohe vesi. Rohkem on tulel võimalusi raba kuivemal servaalal. Peaaegu kõikide Eesti rabade servad on varem või hiljem põlenud.
     Pinnatules põlevad puitunud varrega taimed, puhmad, väikesed okaspuud, aga ka eelmiste aastate varis, kuivanud oksad. Rohttaimed põlevad visamalt. Pinnatuli ei ole metsale tervikuna ohtlik.
Paksukoorelised puud (mänd) saavad vähem kannatada kui õhukesekoorelised (kuusk).
     Ladvatuli edeneb tormina ja on väga ohtlik. Puud põlevad üleni, hävib palju organisme nii puu sees kui ka neid, kes toituvad puu peal. Ladvatule mahasurumiseks on kasutatud vastutuld. «See on vana
metsameeste tarkus ja väga peenike kunst.» Kui süüdatud põleng ja suur edasiliikuv tulefront kohtuvad, tühistavad leegid teineteist ja põleng edasi ei liigu.

Mis tuleb pärast tuld?

     Tulest nõrgestatud puud võivad langeda kahjurite, näiteks kooreüraskite invasiooni ohvriks. Põlemisele järgnevas kahjurite rünnakus saavad kannatada ka terved puud. Põlendikul hakkavad hästi kasvama
marjad (pohlad, vaarikad).
     Kanarbik on kõige vaesemate kasvukohtade taim, mis väga kiiresti võib vallutada põlenud maad ja moodustada kauneid lagedaid kanarbikunõmmesid.
     Ka põdrakanep on hea meetaim ja iseloomulik põlenud aladele. Nii väga kerged kanarbiku kui ka suletupse meenutavad põdrakanepi seemned levivad lennates. Vihterpalu turbapinnal on eeliseid kanarbikul, põdrakanep tahab rohkem toitainerikkamat mulda.
    Eestis on nõmm lühiajaline nähtus, sest meie väikesed raiesmikud ja põlendikud kattuvad ruttu kase ja männiga. Seejärel tulevad kuused ja enam ei ole valgust selleks, et valguselembene kanarbik saaks
kasvada.

     Metsandusprofessor Hardi Tullus metsatulekahjudest:
     Teadlased soovitavad lageraielangid enne taasmetsastamist üle põletada. Tegelikult on lageraie ja põlemine sarnased protsessid.
     Okaspuumetsa varis on küllalt happeline, tuli vähendab happelisust ja muudab toiteelemendid kättesaadavamaks. See võimaldab rohkem tõusta lehtpuudel, mis omakorda parandab mullaviljakust.
     Järjest rohkem luuakse maailmas ürgmetsareservaate, kuhu inimesed ei sekku ja kus ainult jalutatakse ja uuritakse. Mõnedes reservaatides on põhimõte, et pikselöögist puhkenud tulekahju ei rutata kohe
kustutama, vaid lastakse üks laik puhtaks põleda, et jäädvustada ka põleng kui asjade loomulik käik.
     Eestis on metsatulekahjusid suhteliselt vähe - aastas põleb keskmiselt mõnisada hektarit. Ladvatuld igal aastal ei esinegi. Arvatakse, et meil põhjustab pikne ühe tulekahju sajast. Eestis on hea teedevõrk ja
tulele saadakse ruttu jaole. Hoopis suurem on probleem näiteks Hispaanias, Portugalis, kus sügisesel kuivaperioodil puhub meretuul päev-päevalt ühes suunas.
    Rikastes riikides on spetsiaalsed sõjaväeüksused, väljatreenitud vabatahtlikud, langevarjurid mägipiirkondade jaoks. Sajad lennukid on mõeldud vaid tulekahjude kustutamiseks. On ehitatud lennukid, mis laskuvad lennult kõhuli järve, ahmivad end vett täis ja paiskavad vee siis tulekahjukohas maha.

Mis saab taeva tõusnud suitsust?

     Andres Tarand:
     Need tahmaosakesed, mis on troposfääris kuni kümne kilomeetri kõrgusel, toob vihm tagasi alla. Mis tõusevad kõrgemale, võivad peegeldama hakata Maalt ja Päikeselt lähtuvaid kiirgusvoogusid.
     Tõsisemalt võivad ilma mõjutada suured põlengud Jakuutias ja Kanadas. Kui aga mõni vulkaan tõsiselt torud hüüdma paneb, võivad järgnevad suved tulla jahedamad. Selliseid seoseid on ka käesoleval sajandil täheldatud küll.