Naissaar



Üldinfo:
Naissaar paikneb Tallinnast loodes Tallinna lahe ääres. Saare pindala on 19.037
ruutkilomeetrit, seega on ta Eesti suuruselt kuues saar. Saar on kaetud põhiliselt metsaga ning
selle põhiasustus on läbi sajandite paiknenud suuresti lõunaosas. Seal asuvad ka mõned lagendikud.
Nii saarel kui ka selle lähedal vees leidub mitmesuguse kujuga rändrahne, neist suurimad on saare
keskosas, praeguse miinitehase alal paiknev Põlendikukivi (10x4x7 m)
ning edelaosas Väikeheinamaa küla taga paiknev Väikeheinamaa suurkivi (Lillängstorsten). Saare
kõrgeim tipp on keskosast veidi põhjas paiknev Kunilamägi, mille kõrgus merepinnast on 29.9 meetrit.
Kunilamäge kutsuti varem Taani Kuninga Mäeks, sealt ei tohtinud alates 13. sajandist keegi puid
raiuda, et see oleks Tallinna purjetavatele laevadele meretähisena nähtav.

Ajalugu:
Saart on asustanud läbi keskaja kuni 1940-ndate aastateni läbisegi nii rootslased kui ka eestlased,
ka saare kohanimed on olnud kahes keeles. 19. sajandil moodustas saare elanikkond ligikaudu 100
peret, 1940-ndateks oli elanikkond kasvanud juba üle 400 inimese, sellest enamiku moodustasid
rootslased. Asustus koondus põhiliselt saare edelaosal paiknevasse Lõunakülla ( Stoorbin), seal
paiknesid ka luteri usu kirik, koolimaja ja surnuaed. Asustuskohana tuleb mainida ka praeguse
idasadama juures paiknevat suvilapiirkonda, mis loodi 20.sajandi algul, aga mille iga jäi väga
lühikeseks - sealsed ehitised hävisid kõik 1918. aastal. 1940ndatel aastatel tühjendati saar Vene
sõjaväe poolt elanikest täielikult, siis katkes lõplikult ka saare rahumeelne areng. Naissaarelt,
Lõunakülas asuvast Jaani talust on võrsunud maailmakuulus optik Bernhard Schmidt, kes leiutas 1930
uut tüüpi teleskoobi.


Tänapäev:
Saar on peaasjalikult kasutamata ning asustamata. Lõunakülas elavad mõned Viimsi valla esindajad
ning Päästeameti töötajad, Põhjakülas aga paiknevad mõned piirivalvurid. Saare arengut takistab
kommunikatsioonide puudumine - saarel puudub elektrivõrk, samuti telefonid ja korralikud teed ning
praegu ka regulaarühendus mandriga. Saarel on suured, tuhandetesse tonnidesse ulatuvad vanaraua
varud, mis seisavad aga kasutamata, kuna Kaitseministeerium nende vastu huvi ei tunne, kuid Viimsi
vallale kui saare peremehele üle ei anna. Säilinud on enamik miinitehase ehitisi ning rajatisi,
samuti hulganisti miinialuseid ja -kesti. Saare loodus on olnud 50 aastat peaaegu täielikult
puutumata, kuna saar oli tavaelanikele suletud, samuti ei tohtinud tuleohutuse huvides seal metsa
minna ka sõjaväelased, kuna saarel asetsesid märgatavad miinivarud. Seega on tegemist omalaadse
reservaadiga, mis on ainulaadne kogu Eestis ja arvatavasti ka Euroopas. Näiteks puuduvad metsa all
jalgrajad ning nii maapind, puud, rändrahnud kui ka hävinud hoonete vundamendid on kaetud paksu,
kohati sentimeetritesse ulatuva puutumatu samblakihiga. Vene sõjaväe tegevus on saarel
lokaliseeritav vaid üksikute kohtadega. Kattega maanteed saarel puuduvad, ilma maastikumasinata on
seal liikumine võimatu. Saare transport põhineb kitsarööpmelisel raudteel, mis töötab tänini. See
kujutab endast tänapäeval unikaalset säilinud tehisobjekti, kuna enamike lähiümbruse riikide
kitsarööpmelisi raudteid on ammu lammutatud. Selle säilimine ja seni toimimine on ise juba haruldus, liiatigi veel saarel. Tulevikus on kavas Lavassaare kitsarööpmelise raudtee muuseum tuua üle Naissaarele, millega oleks sellele raudteele leitud ka väärikas rakendus. Naissaare huvitavad vaatamisväärused on veel mitmetest ajastutest pärinevad militaarobjektid. 18.sajandist pärineb Lõunaküla taga paiknev tähtkants (kahjuks võssa
kasvanud), Esimese maailmasõja ajast aga paljud patareid ning nende varemed. Paremini on säilinud
saare põhjatipus paiknev patarei 10a ning lääneosas asuv patarei nr 6. N. Liidu ajast on
vaatamisväärsus saare keskosas asetsev miinitehaste kompleks, mis on väga hästi säilinud. Vaatamist
väärivad on veel Lõunakülas paiknev Bernhard Schmidti sünnitalu ase, inglise ja prantsuse meremeeste
korrastatud hauad, samuti suured rändrahnud ning kiriku varemed. Praegu on saarele pääsemine
raskendatud, kuna regulaarliiklus sinna puudub, kuigi idasadam on võimeline vastu võtma suhteliselt
suuri laevu. Samuti puuduvad saarel täielikult ju ööbimis-, toitlustamis- jms võimalused, ka on
oluline transpordiliik - raudtee - väga viletsas seisukorras. Viimsi vald on kehtestanud iga saarel
randuja tasuks 25 krooni, kuid see ei kata saare vajadusi.


http://www.ee/naissaar/