Ka ohtlikud vetikad on osa me järvedest
EPP LAUGASTE

    Ainuüksi sinivetikate leidmine järvest ei tähenda katastroofi ega ujumiskeeldu.
    Sinivetikaid ehk tsüanobaktereid on alati kõigis veekogudes, nende leidmises ei ole mitte midagi katastroofilist või ebaloomulikku, ütles EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituudi Võrtsjärve limnoloogiajaama juhataja Ingmar Ott. «Kui järvest sinivetika leidmist tõlgendatakse
meedias õnnetusena, on see umbes sama tobe kui rääkida, et oh häda, metsast leiti puu.»

    Sinivetikaid on tuhandeid liike ja kõik nad ei ole sugugi ohtlikud. Näiteks on sinivetikate hulgas ka selliseid liike, mis esinevad ainult väga puhastes järvedes.
    Kui pärast ujumist tekivad nahale ärritusnähud, võib see siiski olla põhjustatud mürke tootvatest vetikatest, ütles algoloog Ott.

Halva mõjuga vetikad

    Ohtlikeks peetakse vetikaid, mis otsesel kokkupuutel inimesega mõjuvad tervisele kahjulikult.
    Toksiine toodavad sinivetikad, harvem rohevetikad, meres ka kold- või ruskvetikad.
    Ohtlike hulka võib arvata ka lima tootvad vetikad, mis jätavad kehale ebameeldiva limase kihi, näiteks pruuniveelistes järvedes leiduvad tativetikad.
    Nn vee õitsemise ajal meenutab järv kas rohekat, kollakat või valkjat püreesuppi, sellises vees ujumisest võiks hoiduda.
    Vetikamürgid võivad tekitada naha ärritust, peavalu või iiveldust, nn haffi haigust. Sama mõju võib Oti sõnul ilmneda ka toksilises keskkonnas elanud kala söömisel.
    Esmakordselt diagnoositi haffi haigust 1924. aastal tolleaegsel Ida-Preisimaal Kura lõukas. Saksakeelsest kohanimest Kurisches Haff tuleb ka haiguse nimi.

     Oti sõnul ei teata täpselt, millistel tingimustel äkki üks liik toksiine tootma hakkab; mis on selle bioloogiline mõte ja vajadus. «Üks ja sama vetikaliik võib olla mõnikord mürgine, mõnikord mitte. Võib öelda, et mürkide tootmist soodustab soe vesi ja toitesoolade üleküllus. Eesti veed on suhteliselt külmad, mis pärsib sinivetikate vohamist.»
     Veekogu võib inimesele ohtlikuks muutuda, kui toksiine tootvaid vetikaid on väga ohtralt ning kui nende mass näiteks tormi mõjul laiali laguneb.

    Potentsiaalselt ohtlikke vetikaid leidub igas kümnendas Eesti järves. Tuntumatest järvedest on neid üsna palju Peipsis, Viljandi ja Tamula järves ning Ülemistes.
    «Ülemiste vett juuakse. Vee töötlemisel vetikarakud küll lõhutakse, kuid pole teada, kas toksiinid täielikult lagunevad,» rääkis Ott.
    Kolhoosikorra kadudes põllumajandusreostus järvedes vähenes.
    «Paljude järvede olukord on oluliselt paranenud,» ütles Ott. «Meie järved suudavad ennast üsna kiiresti puhastada.»
    Vähese veevahetusega väikejärvede põhjamutta kogunenud toitesoolade eraldumine vette võib siiski kesta veel aastasadu, mis soodustab vetikate vohamist.
    Järvedest kogutakse proove ja määratakse vetikaid. «Püüame selgust saada, millistes tingimustes vetikad elavad ning miks ja millal mõned liigid toksiine toodavad.»