Kummardus puisniitude poole
JUHANI PÜTTSEPP

    Mis on puisniit?
    Puisniit on regulaarselt niidetava rohukamaraga hõre looduslik puistu. Puisniitu iseloomustavad puud ja iga-aastane heinategu. Puude tiheduselt meenutab puisniit parki. Eestis on puisniidud rohkem levinud
Lääne-Eestis ja saartel, traditsiooniliselt hõredama asustusega lubjarikastel aladel. Puisniidu majandamine on ekstensiivne maakasutusvorm, vajalik hein kogutakse suhteliselt suurelt pindalalt.
    Heina niidetakse puisniidul juulis. Juba iidne praktika on, et kõigepealt niideti rohi puudeta heinamaadel, siis suve keskpaigas mindi puisniidule, kus polnud karta, et hein põuaga ära kuivab, puude vahel kasvab
rohi ka natuke aeglasemalt. Kui niidul karjatatakse loomi, nimetatakse ala puiskarjamaaks.

    Kuidas on Eesti puisniitude olukord viie aastaga muutunud?
   Praegu on Eestis viimastel aastatel järjepidevalt niidetud puisniite 200 hektari ümber, umbes tuhat korda vähem, kui oli neid sajandi algul. Talunike niidetavaid lappe jääb iga aastaga vähemaks. Puisniit eeldab
käsitsitööd, aga heinasaak tuleb märksa hõlpsamalt kätte kuskilt põllu pealt.

   Teatavasti on just veerandruutmeetrisel puisniidulapil täheldatud rekordilist taimeliikide arvu. Mis on puisniitude liigirikkuse põhjused?
    Puisniidul kasvavad koos metsa- ja niidutaimed. Teine põhjus on Lääne-Eesti lubjarikkad alad. Selliseid taimi, kes kasvavad lubjarikkal mullal, on küllalt palju. Kolmas põhjus on ka see, et puisniite on
aastasadu ühtemoodi kasutatud, niidetud igal aastal.

    Milline on Eesti puisniitude tulevik?
    Tasuta ei pane talupidajat heina tegema. Selleks tuleb tänapäeval peale maksta. Seda on ka Matsalu kaitsealal näiteks tehtud.
   Me võime teha talguid, maksta peale, kuid ma olen kindel, et Eesti puisniitude pindala ei suurene enam kunagi üle 1000-2000 hektari. Muidugi peab olemasolevaid puisniite iga hinna eest säilitama.
    Talunikega koostöös on Matsalu looduskaitsealal saavutatud, et niidetavate puisniitude pindala ei kahane, vaid taastub tasapisi. Teotahtelisi inimesi leidub mujalgi, ühiskonna kohustus on neid pisutki toetada. Praegu makstakse Matsalus puisniitu hooldavatele talunikele kompensatsiooni tuhat krooni hektari kohta. Arvestades töö raskust ja erakordset looduskaitselist tähtsust, pole seda sugugi palju. Niidetavaid puisniite on meil 200 ha, riigi kulu nende säilitamiseks oleks esialgu kõigest 200 000 krooni aastas. Nii tagaksime vähemalt meie praegu liigirikkaimate koosluste säilimise. Kõik säilinud puisniidud tuleb loomulikult kaitse alla võtta. Sobivaim viis on ilmselt maastikukaitseala, mis võimaldab alal säilitada kõik need maakasutusviisid, mis ei kahjusta puisniidukooslust.

    Lähiajal tuleks ilmselt suurendada puisniidu hektari hooldamise eest makstavat kompensatsiooni, teisalt tuleks kaitse alla võtta ja hakata hooldama ka mõningaid kasutusest välja langenud puisniite. Demokraatlikus riigis sõltub selle raha eraldamine meist endist. Loomulikult ei ole reaalne taastada täielikult meie omaaegset puisniidurikkust. Kuid säilinud killukese alleshoidmine on meie endi kätes.