Salumetsad II
Salukuusik
Toomas Frey
Küllaltki palju leidub meil ka salu-okasmetsi (umbes 10 000
ha), peamiselt salukuusikuid. Salumännikuid Eesti mandriosas peaaegu pole. Salukuusikuid
on ohtrasti Vooremaa, Alutaguse ja Sakala viljakatel tüsedatel muldadel, mille üleskündmist
on takistanud reljeefi iseärasused, paiknemine soosaartel või laikudena kehvema metsamaa
sees.
Salukuusik vastab salumetsa liigilisele koosseisu ja ülesehituse
nõuetele, olles rikas ja mitmepalgeline. Nii võib hektarisuuruses metsas kasvada kuni 10
puuliiki ( kuusk, kask, haab, vaher, jalakas, pärn, raagremmelgas, pihlakas jt.), kuni 15
põõsaliiki ( sarapuu, magesõstar, kuslapuu, toomingas, näsiniin jt.), rohttaimi 40-60
(sinilill, lõhnav varjulill, kopsurohi, saluhein, salunurmikas, salu-tähthein,
metspipar, sõrmtarn, mets-hiirehernes, koldnõges, maarjasõnajalg, pesajuur, käopäkk
jt.), niisama palju ka samblaid (kähar palusammal, metsakäharik, roossammal, sulgjas õhik
jne.) ja samblikke.
Seeneliike leidub mitusada ning mikroorganisme ja vetikaid
teadmata arvul.
Rikkaliku taimestiku tõttu kujuneb salumetsas ka mitmekesine
loomastik. Kõige nähtavamad ja kuuldavamad on tegutsemishimulised linnud, sest
salumetsas leidub lisaks väga paljude rohttaimede ja puude-põõsaste seemnetele ka
rohkesti putukaid. Midagi toiduks kõlbulikku jätkub seal loomadele igal aastaajal.
| Salumetsadele on omane mitmerindelisus (ühtlaselt hästi on välja kujunenud nii puu-, põõsa-, puhma-, rohu- kui ka samblarinne), vaheldusrikkus (tihedad noorte puude salgad vahelduvad hõredama vanametsaga, lagedad häilud põõsatihnikutega, lehtpuud okaspuudega, samblalaigud variskattega) ja aastaajaline muutlikkus (kevadel vara sinetab metsaalune sinililledest, millele lisavad oma varjundi kopsurohi, metspipar ja näsiniin, seejärel ilmuvad valgeõielised ülased, jänesekapsas, maasikas, laanelill, siis kollased tulikad. |
|
Suvel kõikvõimalikud värvid segunevad ja lõpuks kaovad, andes maad sõnajalgade ja kõrreliste rohelisele rahule.Mõned varakevadised kiirustajad hakkavad koltuma, punetuma ja pleekuma juba kesksuvel ning karnevali lõpetab kirev sügis). Niisugune on salukuusik, mida paljud linnainimesed tunnevad kui sinilille-, pähkli-, seene- või jahimetsa.
Ajakirjast "Eesti Loodus" Veebruar, 1984