Salumetsad II
Salukuusik
Toomas Frey

     Küllaltki palju leidub meil ka salu-okasmetsi (umbes 10 000 ha), peamiselt salukuusikuid. Salumännikuid Eesti mandriosas peaaegu pole. Salukuusikuid on ohtrasti Vooremaa, Alutaguse ja Sakala viljakatel tüsedatel muldadel, mille üleskündmist on takistanud reljeefi iseärasused, paiknemine soosaartel või laikudena kehvema metsamaa sees.
      Salukuusik vastab salumetsa liigilisele koosseisu ja ülesehituse nõuetele, olles rikas ja mitmepalgeline. Nii võib hektarisuuruses metsas kasvada kuni 10 puuliiki ( kuusk, kask, haab, vaher, jalakas, pärn, raagremmelgas, pihlakas jt.), kuni 15 põõsaliiki ( sarapuu, magesõstar, kuslapuu, toomingas, näsiniin jt.), rohttaimi 40-60 (sinilill, lõhnav varjulill, kopsurohi, saluhein, salunurmikas, salu-tähthein, metspipar, sõrmtarn, mets-hiirehernes, koldnõges, maarjasõnajalg, pesajuur, käopäkk jt.), niisama palju ka samblaid (kähar palusammal, metsakäharik, roossammal, sulgjas õhik jne.) ja samblikke.
     Seeneliike leidub mitusada ning mikroorganisme ja vetikaid teadmata arvul.
    
    Rikkaliku taimestiku tõttu kujuneb salumetsas ka mitmekesine loomastik. Kõige nähtavamad ja kuuldavamad on tegutsemishimulised linnud, sest salumetsas leidub lisaks väga paljude rohttaimede ja puude-põõsaste seemnetele ka rohkesti putukaid. Midagi toiduks kõlbulikku jätkub seal loomadele igal aastaajal.

     Salumetsadele on omane mitmerindelisus (ühtlaselt hästi on välja kujunenud nii puu-, põõsa-, puhma-, rohu-  kui ka samblarinne), vaheldusrikkus (tihedad noorte puude salgad vahelduvad hõredama vanametsaga, lagedad häilud põõsatihnikutega, lehtpuud okaspuudega, samblalaigud variskattega) ja aastaajaline muutlikkus (kevadel vara sinetab metsaalune sinililledest, millele lisavad oma varjundi kopsurohi, metspipar ja näsiniin, seejärel ilmuvad valgeõielised ülased, jänesekapsas, maasikas, laanelill, siis kollased tulikad.

salukuusik.jpg (94766 bytes)
Salukuusik võsaülaste õitsemise ajal

     Suvel kõikvõimalikud värvid segunevad ja lõpuks kaovad, andes maad sõnajalgade ja kõrreliste rohelisele rahule.Mõned varakevadised kiirustajad hakkavad koltuma, punetuma ja pleekuma juba kesksuvel ning karnevali lõpetab kirev sügis). Niisugune on salukuusik, mida paljud linnainimesed tunnevad kui sinilille-, pähkli-, seene- või jahimetsa.

Ajakirjast "Eesti Loodus" Veebruar, 1984