Salumetsad III
Salu-lehtmetsad
Toomas Frey

     Salu-lehtmetsi võiks jaotada kolmeks: laialehiste lehtpuude enamusega metsad (edaspidi hiismetsadeks nimetatud; tunnusliikideks jalakas, vaher, pärn, nendega kaasnevad tamm, kuusk, haab, raagremmelgas, sarapuu), salusaarikud ja salutammikud.
     Tamm ja saar katavad Eestis umbes 7000 ha, kuid enamik neist on lootammikud nn. hiljapuhkeva tammega. Peamiselt nn. varapuhkeva tammega salutammikute pindala ei ületa tuhandet ha. Salusaarikuid on meil võrdlemisi vähe. Ühtekokku tuhandet hektarit hõlmavatest saarikutest väärivad salumetsa nime niisketel viljakatel muldadel kasvavad "luhasaare" metsad, kuid neid on tunduvalt vähem "lubjasaare" saarikutest. Luhasaarikute pindala ei ületa sadat hektarit.
     Tamm ja saar suudavad kuigivõrd taluda pinnase liigniiskust ja ajutist põuda, kuid vajavad väga viljakat mulda. Seevastu jalakas, vaher ja pärn nõuavad huumusrikkaid parasniiskeid liivsavimuldi ega talu põuda, ajutistki liigniiskust ja isegi mitte mulla leetumist. Üheliigiliste puistutena kasvavad nad harva. Jalakapuistuid kasvab Eestis 10, vahtrikke 20 ja pärnikuid 50 ha piires. Need metsad asuvad eranditult seal, kus nõlvad järsud või ümbrus soine ja seega adrale ligipääsmatu. Tasasemad, veidi parema mullastikuga alad on meil kultuuristatud juba rohkem kui tuhat aastat tagasi. Seepärast võib arvata, et looduslikud, inimesest rikkumata salumetsad hävitati Eestis õige ammu. Need olid tõenäoliselt haruldased juba Henriku kroonika kirjutamise päevil, mil kõvad lehtpuud asendasid metalli praegusest hoopis ulatuslikumalt. Kui nii, siis pole midagi imeks panna, et toonane palu- ja laanemetsadega harjunud maamees salumetsa sattunult märkas selle kirevust, lopsakust ja viljakust. Viljakust on esiaegadel ikka ja alati peetud jumalaanniks, mida mõtlematu käitumisega ei tohi endast ära pöörata. Just selle nimel säilitati, kummardati ja ümmardati ohvrianniga hiisi (Taara tammikuid, pühi pärnikuid). Et hiied olid eelkõige laialehiste lehtpuude salud, sellest annab tunnistust ka asjaolu, et enamik meie ajani säilinud ohvripuid on tammed ja pärnad.

     Seega on kõvadest lehtpuuliikidest koosnevaid laialehiseid salumetsi põhjust nimetada hiismetsadeks ja lühiduse huvides on seda tehtudki lubjarikkal pinnasel kasvavate laialehiste lehtmetsade nimetusena.
     Hiismetsi on nimetatud jalaka-vahtra-pärna ühinguteks. Nimetatud kolme liigi kõrval on ühingu tunnusliikideks veel sarapuu, magesõstar ja kuslapuu, rohurindes koldnõges, varjulill, metspipar ja samblarindes metsakäharik ja kähar salusammal.
     Meil kohati säilinud hiismetsalappidel võime kohata mitmeid haruldasi liike: hammasjuur, mets-kuukress, metsputk, kolmismadar, karulauk, laialehine kellukas, mets-aruhein, varjuluste, metstarn, mets-jürilill, pisikäpp, kahar nurmikas, nestik jt., mis enamasti on oma ökoloogiliselt nõudluselt sarnased hiismetsa juhtliikidega ja kohastunud varjus kasvama. Salumetsale iseloomulikku rohttaimede levikut ja bioloogiat on Eestis põhjalikult uuritud.
     Väga saluilmelised on paljud meie pargid.


Ajakirjast "Eesti Loodus" Veebruar 1984

salumets3.jpg (195888 bytes)