Halliste ja Kõpu kevadised suurveed
Mis saab metsaelanikest üleujutuse ajal?
II
Jüri Liinson

     Vee kõrgseisu ajal ei näe kogu Halliste ja Kõpu jõe alamjooksul ühtegi veest väljaulatuvat maalappi. Mis saab sellal metsaelanikest?
     Võib arvata, et esialgu taanduvad ulukid kõrgematele kohtadele. Et aga peagi ujutatakse üle kogu maaala, pikendaks uluk sel viisil oma elu ainult nädalapäevade võrra, sest pole hiljem mõeldav kevadise külma veega ujutada 3-5 km. Loomi aitab nähtavasti instinkt, mis käsib neid kohe nn. hädasaared maha jätta.
     Siiski tuleb ette ka eksitusi. Näiteks mäger, kes kohati tol ajal alles talveund magab ja võib-olla alles ärkab, kui külm vesi külje alla tungib, on tihti päris hätta jäänud. Kord oli mäger pääsemiseks valinud tühja maja, mille ahjust leidis hädakodu. Jänes jälle pidi leppima raielangi puuriidaga, mis küll päästis uppumisest, kuid jättis haavikuemanda nälga, sest valik oli olnud vale - see riit oli õnnetuseks kase-, aga mitte haavahalgudest. Ka puuoksal on jänest nähtud. Ent suurvee eest puu otsa roninud ilvese puhul jahimehed looma hädaolukorda ei arvestanud. Väikesed loomad, nagu hiired ja mutid, püüavad pääseda ujuvatel puudel. Pole teada, kuidas maod elavad üle suurvee. Igatahes ei teata ühtki juhtumit, kus kevadises külmas vees oleks madusid märgatud.
     Havidel juhtub vahel suurveeperiood "pulmade" lähedale. Hiljem võib neid näha päris mitme kilomeetri kaugusel jõest kusagil metsaojas või kraavis. On leitud kuni 5 kg raskusi isendeid. Teised kalad metsa elama ei jää ja tulevad vee alanemisel jõkke tagasi.
     Ka koduloomad, kes küll inimese hooldusel, saavad raskeid päevi näha. Tavaliselt visatakse loomadele algul sõnnikut alla, kuni sellest jätkub. Seejärel tehakse palgiotste ja laudadega laudapõrand kõrgemaks, ja siis võib-olla veel ja veelgi, niikaua kui vesi tüseb. Tuleb ju vahel loomi niivõrd tõsta, et laudas lagi pealt ära. Nii jäävad loomadel ainult jalad lauta, kuna kere on juba laudalakas. Enne järjekordset tõstmist peab aga loom teinekord küllalt kaua külmas vees seisma, sest inimestel on uputuse ajal nii ööd kui päevad käed-jalad tööd täis. Koduloomadest on ainult siga selline, kellel tuleb protestivaim peale, kui teda pannakse kas laudauksele või mõnele muule väikesele tellingule elama. Kui ta aga ära pageb ja tiiru külmas vees ujub, kaob temagi tõrksus.
     Üleujutuse piirkonnas asub 4 küla: Riisa, Tõramaa, Sandra ja Piiriküla, mille elanikud suurvee all kannatavad.
     Tavaliselt kulgeb veetõus seaduspäraselt. Kuni kaldad on veel piiriks, tõuseb vesi kiiresti, siis aga tõus aeglustub. Sel ajal liigub Kõpu ja Halliste suudmealal jõesängis vesi suhteliselt aeglaselt, Tipu ja Sandra küla piirides aga tõuseb ruttu, sest kohtab oma teel looduslikke takistusi, Pääsma laant ja Lemmjõe suudmeala. Neist üle saanud, alustab vesi tõusmist Kõpu ja Halliste jõe suudmepiirkonnas - Tõramaa ja Riisa külas. Nüüd kohtab Kõpu-Halliste vesi Navesti jõge, mis isegi surub seda veidi tagasi. Kaldad on siin küllalti kõrgel, seega pole laialivalgumise võimalusi ja Tõramaa ning Riisa küla piirides tekib nagu paisutagune. Veetõusu võib suurendada veel vihm või Pärnu jõe jääsulg.
     Suurvesi kestab harilikult poolteist kuni kaks nädalat, eriti suur vesi püsib üle kahe nädala.

Ajakirjast "Eesti Loodus" nr.4, 1971