Vesi kui loodusvara
August Loopmann

     Vesi on kõige muutlikum, kõige liikuvam loodusvara. Kord langeb ta vihma või lumena, siis tungib läbi pinnase, täiendades põhjaveevarusid, väljub allikaina, toites soid, järvi, jõgesid, aurab ning koguneb uuesti sajupilvedesse.
     Sademete ning auramise ja vee äravoolu vahekorrast olenevalt koguneb maapinnale rohkem või vähem vett, mis moodustab omavahel enam-vähem seotud, vastastikku reguleeritud eri tüüpi veekogude süsteemi, nn. hüdrograafilise võrgu.
     Järved on seisuveekogud, mis tekivad maapinna lohkudesse ja nõgudesse, kus sademete hulk ja ümbritsevailt aladelt valguv vesi on tasakaalus kadudega auramise, äravoolu ja pinnasesse imbumise näol. Kui ümbrusest valguvad veed ja sademed ületavad nõgudesse mahtuva veehulga, siis tekivad vooluveed ehk jõed, mis juhivad vee kaugemale, merre.
     Meie niiskes kliimas, kus sademed ületavad loodusliku äravoolu enam kui kaks korda, on rohkesti alasid, kust vesi ei jõua ära aurata ega pinnasesse imbuda. Kujuneb püsivalt liigniiske pinnas, hakkab arenema niiskuselembene taimestik ning aja jooksul soo. Soo võib tekkida ka nõlva jalamile, kus vettpidavatel kihtidel liikuv põhjavesi allikana maapinnale tungib.
     Kui jälgida paljude aastate pikkust perioodi, siis selgub, et üldiselt võrdub sademete hulk samalt pinnalt äravoolava ning aurava veehulgaga. Seetõttu püsib põhjaveetase ja jõgede ning allikate veekogus pikema aja jooksul enam-vähem muutumatuna. Olenevalt sademetest võib muidugi mõningail aastail põhjaveetase olla keskmisest kõrgem ja jõgedes vett tavalisest rohkem, teistel jälle vähem.
     Meie kliimas tekib erinevus eri piirkondade veebilansis eeskätt pinnase läbilaskvusest ja mulla veemahutavusest , sest nendest oleneb suurel määral sademetevoo äravoolu kiirus ning jaotus aasta kõikes. Auramist limiteerib meil eeskätt päikeselt tulev soojushulk, vähemalt määrab ka veekogus pinnases. Sademete hulka suurendavad kõrgustikud: nende kohal õhumassid tõusevad ning jahtuvad, mistõttu seal algab sageli sadu. Võib öelda, et lõhederohketel paealadel ning karstialaladel on pinnavee aastase äravoolu kadu põhjavette 20-30 mm. Lõuna-Eesti kõrgustike alal valguvad veed aluspõhja lõhedesse ega satu üldse enam jõgedesse (veekadu on kohati 40-50 mm). Ka soodest väheneb pinnavete äravool kuni 20 (40) mm, seda keskmisest suurema auramise tõttu. Siingi limiteerib auramist päikesesoojus, kuid auramine intensiivistub ümbrusest saadava soojuse arvel ( ümbrus soojeneb tugevamini kui veega rohkem küllastatud soo).
     Veerikkamad jõed on meil hea allikalise toitumisega aladel ( näiteks Kunda, Põltsamaa ja Pärnu jõgi), veevaesemad aga põhiliselt karstilõhedega neelualadel (Velise, Vändra ja Käru jõgi). Viimased ja ka soodest algavad jõed on suure kevadise ja vähese suvise äravooluga ( näiteks Riisa ja Jõhve oja). Keskmine aastane äravool on enamikul Eesti jõgede valgaladel siiski ühtlane.

Ajakirjast "Eesti Loodus"  nr. 4 1971