Vormsi peab võitlust võsaga
Tiit Kändler

     Vormsi lõunaosas asuvat kaunist Rumpo poolsaart ähvardab kinnikasvamise oht. Kadakas vohab ja mändki tungib rinnaga peale. Sama toimub kunagistel Vormsi rannakarjamaadel. Karjamaid vajatakse üha vähem, ja kunagine avatud maastik kasvab umbe. See omakorda muudab nii saare taimestikku kui loomastikku.

Karjamaa on elulaad

     "Kui kaoksid rannakarjamaad, kaotaksid paljud taimed ja loomad väärtusliku elupaiga," kinnitab Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala Läänemaa keskuse töötaja Elle Puurmann ning lisab, et see pole ainuüksi looduskaitseline probleem. Saartel on karjatamine olnud elulaadi osaks.
      "Looduslikud rohumaad on meie jaoks nagu rahvalaulud või rahvariided," lisab keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist Sirje Lillemets. Neid alasid on
põlvkond põlvkonna järel hooldatud, nõnda et tekkis omalaadne taimestiku ja loomastiku kooslus.

     Karjamaade metsastumine viib ka ootamatutele muutustele.
     Biosfääri kaitseala Läänemaa keskuse direktor Tiit Randla toob näite kunagi suurt häda toonud valgepõsk-laglede kohta. Tänu sellele, et maastik muutus suurpõllumajanduse toimel avatumaks,
hakkasid Vormsil oma rändepeatusi tegema metshaned ja lagled. Viimaseid sai nii palju, et nad pistsid nahka isegi rohu veiste karjamaal. Nüüd kasvavad rannakarjamaad täis, lagle arvukus kahaneb. Sama toimub sookurega.

Meri kasvab täis

     Et parte koguneb Sviby ja Hullo lahele üha rohkem, näitab nende veekogude muutumist. "Väinameres kasvab palju vetikaid ja neile koonduvadki viupardid," ütleb Randla. Kuid tema kinnitusel on vaatamata sellele kalastik korralik.
     Metsaameti ökosüsteemide büroo juhataja Ants Varblane vaidleb talle vastu: "Siin on tekkinud tiigiefekt ja praegu sööme juba kokre." Kui 20 aasta eest oli siinne siiakoelmu Väinamere suurim,
siis praegu Hullo laht koelmuks enam ei sobi. Siiski tõdeb Varblanegi, et kala pole suisa kadunud. "Vanasti oli kala kogu aeg, praegu aga peab pihta saama, millal näiteks lest kaldale tuleb," ütleb ta.
     Randla sõnul on Vormsi viimane metssearikas saar Eestis. Aastas lastakse siin kuni sada siga.
     Metssigadel on metsas oma roll. Nad tuhnivad maad ja nõndaviisi valmistavad ette pinda orhideedele. Varem valmistas metskond metsa-alust pinda traktoriga metsakultuuride jaoks ette ning edendas nõndaviisi ka orhideede kasvamist. Nüüd metskond enam tühja tööga ei tegele ning selle töö teevad ära sead.

Looduskaitse pole asi iseeneses

     Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala hõlmab Eesti mõõtmetes hiiglasliku ala – 1 500 ruutkilomeetrit ehk ühe kolmekümnendiku meie riigist. See jaguneb kolme keskuse, Saaremaa, Hiiumaa ja Läänemaa vahel. Viimane haldab põhiliselt Vormsi saart. Eri keskusi ei seo ühtne programm, kuid juhindutakse üldistest põhi-mõtetest, mida näeb ette maailma biosfääri kaitsealade nn Sevilla strateegia. "Saared on niivõrd erinevad, et kujunenud on eri töösuunad," põhjendab biosfääri kaitseala Läänemaa keskuse direktor Tiit Randla ühtsuse puudumist.
    Vormsil töötatakse tema sõnul tihedalt koos vallaga. "Meiegi mure on, et ettevõtlus areneks ja põllundus aitaks maastike säilimisele kaasa," ütleb ta. Koos vallaga valmis Vormsi põhjavee kaitse ja jäätmemajanduse kava. Selle kohaselt ehitatakse praegu Hullosse kanalisatsiooni ja heitveepuhastit. Ning       Vormsil asub ka üks tavapärane kaitseala. Rumpo taimestiku kaitseala asutati 1987. aastal ja siin asub näiteks hariliku tundrasambliku ainuleiukoht Eestis.