Eesti maastikulise liigenduse katsed

     Eesti maastikuteaduse nurgakiviks sai 1922.a. ajakirjas "Loodus" ilmunud Eesti geograafiline rajoneering, milles olid ära toodud TÜ maateaduse professori J.G.Granö Eesti maastikulised üksused.
     Uus maastikuprintsiip, mille järgi maa-alasid käsitletakse üksteisega tihedalt seotud enam-vähem sarnaste loodustingimustega ja inimtegevusväljade kogumina jõudis koolidesse 1917 aastal.

1. Maltsakallas (glint)
2. Põhja-Eest loopealsed maad
3. Põhja-Eesti kõrvemaad
4. Alutagusemaad
5. Metsapoole soomaad
6.Lääne-Eesti paerand
7. Lääne-Eesti põldmaa
8. Põhja-Tartu vooremaastik
9.Peipsi ranna madalmaa
10.Kesk-Eesti veelahked
11.Lõuna-Eesti mägismaa

     Maastikulise liigestuse esmakatseks oli koolikirjaniku ja kirjandusloolase M.Kampmanni katse jaotada Eestimaad mitte valitsuslike üksuste järgi, mille osad võivad üksteisest tunduvalt erineda, vaid maastikuliste üksuste, "kodunurkade ehk kodukurude järgi kodukoha ümber, mis on maapinna olude, looduse ja rahva töö ning talituse järele ühtlasi enam ehk vähem ümmargused tervikud". Loomuliku maastiku ühe tunnuse moodustab tema järgi ka ühesugune keelemurrak. Üksuste ülesleidmise ja piiritlemisega pidid tegelema kooliõpetajad.
    M. Kampmann ise eristas maapinna, looduse ja rahvastiku iseärasustega 13 maastikku ja viis need vastavusse administratiivpiiridega.
    Lõuna-Eesti mägismaa näiteks hõlmas tema järgi Võru ja lõunapoolse osa Tartu maakonnast; Virumaa ehk Pandivere kõrgustik aga koosnes Rakvere, Jakobi (Viru-Jaagupi), Väike-Maarja ja Simuna kihelkonnast.

1.Maltsakallas
2. Loopealne
3. Virumaa ehk Pandivere kõrgustik
4.Eesti veelahkemaa
5.Põhja-Eesti kõrvevöö
6. Alutagune
7. Metsade ja soode serv
8. Läänepoolne paepind
9.Vooremaastik
10.Peipsirand
11.Võrtsjärve madalik
12.Kesk-Eesti põldmaa
13.Lõuna-Eesti mägismaa

     J. Rumma (1920) arvates peab riigi tundmaõppimise aluseks võtma loomuliku maastiku, mis ei lõhu tihedaid sidemeid geograafiliste objektide ja nähtuste vahel.J. Rumma eristab Põhja-eestis seitse, Lõuna-Eestis ja saartel kummaski 5 maastikku. "Loomulik maastik esineb maateaduses tervikuna, üksusena, mille eriosiste, objektide olemasolu tingimused olenevad üksteisest ja ei muutu lühikese aja vältel." Õppekavadest leiame 12 (sisuliselt 14) tähtsamat kodumaa maastikku. Neid maastikke lahutavad kaardil üksteisest laiad valged alad.

kaart1921.jpg (269126 bytes)

I. Põhja-Eesti
Paesein
Loopealne
Pandivere kõrgustik
Paunküla ja Aegviidu kõrgustik
Järvede vöö
Alutaguse metsade ja soode vöö
Pärnu ja Kasari madalik
II. Saared
Hiiumaa
Lõuna-Saaremaa liivaseljandikud
Kesk-Saaremaa põllumaa
Loodepoolne paerand
Vähemad saared

III. Lõuna-Eesti
Tartu vooremaastik
Peipsi madalik
Võrtsjärve madalik
Viljandi põllumaa
Lõuna-Eesti kiltmaa

    A. Matkur jagab Eesti 13 (sisuliselt 15) maastikuks. Ta iseloomustab iga maastiku levikut, loodust, elanikke ja nende tegevusalasid, tähtsamaid asulaid.

kaart1922.jpg (256827 bytes)

I. Põhja-Eesti paekallas ja kaldaalune rannamadalik
II. Loopäälne
III.Ranna-Läänemaa ja saared
IV.Läänemaa soode ja rabade vöö
V.Põhja-Eesti veelahkem
VI.Kõrvevöö
VII. Alutagune
VIII.Peipsi madalik
IX.Tartu vooremaa
X.Võrtsjärve madalik
XI.Viljandi põllumaa
XII.Pärnu soode ja metsade maa
XIII. Lõuna-Eesti kõrgustik

     Kõik toodud liigestused kuuluvad kooligeograafiasse ja esitavad seepärast ainult tulemuse. Kuidas selleni jõuti, jääb selgusetuks. Arvatavasti võeti maastike piiritlemisel aluseks reljeef kaardil, millele vihjavad kasutatud nimetused kõrgustik, madalik, nõgu. Igal juhtul tuleb toonaseid koolimehi kiita, sest nappidele andmetele vaatamata mõisteti üpris hästi erinevate maastike omanäolisust ja anti neile tabavad nimed. Kuigi nende maastike piirid ei kattu täpselt praegu eristatavate üksuste piiridega, kasutatakse paljusid tookordseid nimesid veel nüüdki.

Vello Paatsi järgi ajakirjast "Eesti Loodus" 1984, lk. 353-359