Ateena
 

 

 ASUKOHT JA LINNA AJALOOST

Kesk- Kreeka idapoolses osas tekkis 8. saj. eKr. Ateena linnriik, mille kaitsejumalaks oli Pallas Athena. Ateena asub 5 km kaugusel Egeuse merest, on liitunud sadamalinna Pireusega; Suur-Ateenas elab 3,3 miljonit elanikku. Ateena välisilmele annavad omapära kriidikõrgendikud, eeskätt Lykabettose (277 m) ja Akropoli mägi (156 m). Ateena linnriik hõlmas kogu Atika.

7. saj eKr hakati siin vermima hõbemünte. Ateena asus merest kaugemal ja tal oli oma väike sadamalinn Pireus, mis oli korrapäraste tänavate ja kahe-kolmekorruseliste majadega. Siit veeti välja ateenlaste käsitöötooteid, hõbedat, mett, keraamikat ja selle sees veini ja oliiviõli. Kaks kolmandikku teravilast, mida vajas Ateena elanikkond, oli imporditud. Mujalt toodi Pireuse sadamasse muu hulgas ka elusat kaupa - orje.

5. saj eKr läks juhtiv osa Hellase poliste seas Ateenale. Pärast pärslaste tagasitõrjumist (479 e.m.a.) jõudis Ateena linnriik õitsengujärku, mille haripunkt oli Periklese ajal. Võitis demokraatia, kus võim kuulus rahvakoosolekule. Ateena tõusis Kreeka tähtsaimaks käsitöö-, kaubandus- ja kultuurikeskuseks.

Siinsed väheviljakad põllud ei andnud piisavalt viljasaaki, kuid mäenõlvadel kasvasid hästi viinamarjad veini valmistamiseks ja orgudes oliivipuud toiduõli saamiseks. Vähe leidus Atikal ehituspuitu. Mägikarjamaade karjad andsid villa, nahka ja muid loomakasvatussaadusi. Ka leidus mägedes hõbedat, seatina ja marmorit ning kõikjal savi nõude valmistamiseks. Atika hästi liigendatud rannik, loodusvarad ja viljapuudus soodustasid käsitöö, laevanduse ja kaubanduse arengut enam kui mujal Kreekas.

ARHITEKTUUR

Kreeklaste elamud olid ühekordsed ning võrdlemisi lihtsad. Keskel asetses õu, mida piirasid sammastik ja elu- ning tööruumid. Ruumide sisseseade oli samuti lihtne. Siin võis näha laudu, toole ja pinke, kušette, kaste jne. Kõik need asjad erinesid tunduvalt meie aja omadest. Rikkamates majades leidus veel pesemisruum.

Sammas on kreeka arhitektuuri kõige iseloomulikum detail. Kreeka arhitektuuris eristatakse kolme stiili - dooria, joonia ja korintose stiili. Dooria stiil on vanim. Teda iseloomustavad suhteliselt madalad ja jässakad sambad, mistõttu ehitis mõjub raskepärasena, kuid kindlana. Dooria stiili täiuslikem teos on Ateena Akropolil asuv Parthenoni tempel, mille autorid on Iktinos ja Kallikrates. Joonia stiil on mõnevõrra hilisem, tema sammas peenem ja elegantsem ning kogu mulje ehitisest kergem. Abakus koosneb nn. rullispadjandist, mis lõpeb nurkadel teokarpi meenutavate voluutudega. . Joonia stiili näiteks Akropolil on väike Nike tempel. Korintose stiil erineb joonia stiilist põhiliselt ainult sambakapiteeli poolest. Korintose kapiteeli alaosa on karika- või vaasikujuline. Seda katavad lopsakad taimevormid (akantuslehed, väädid ja õied). Korintose stiili parimaks näiteks võib olla 2. saj. m.a.j. lõpetatud Olümpeion Ateenas. 

Kreeka templid olid väikesed ja ilusad ning neis ei peetud jumalateenistust. Mitte kaugel Partenonist oli Pheidiase valmistatud Pallas Athena hiiglakuju (12 m kõrge), mis igale linnatulijale kaugelt silma paistis ja oma suurusega Ateena võimu ilmutas. Kujude kõrval kaunistasid Kreeka templeid maalid. Need olid suuremalt osalt jumalate pildid, maaliti väga eredais värvides.

Periklese aeg oli Ateenas kunsti õitseaeg. Linnamäe lõunapoolsel küljel asetses suur teater, millesse mahtus ligi 30 000 vaatajat ja mis oli ehitatud kivist. Rahvas vaatas näitemängu lahtise taeva all, sest sooja kliima tõttu polnud tarvidust kinnise ruumi järele. Näitlejad esinesid maskides ja kandsid kõrgeid puukingi, et nad paremini näha oleks. Etendusi korraldati ainult paar korda aastas. Periklesel läks korda koondada Ateenasse kuulsamaid kirjanikke, ehitusmeistreid ja raidkunstnikke. Tähtsam raidkunstnik Pheidias oli tema suur sõber. Perikles kulutas suure osa riigisummadest linna kaunistamiseks, millega ka rahvas päri oli. Rahvakoosolekul võttis ta ettepanekuid vastu. Peale selle ehitati sinna veel templeid Poseidonile ja teistele jumalatele. Kreeka- Pärsia sõdades olid ehitised suurelt osalt lõhutud ja hävitatud. Nüüd koondas Perikles kõik templid Akropolise kingule, kus rahvas ohverdamisega jumalatele lugupidamist näitas. Sel ajal elas Kreekas ka rida tähtsaid kirjanikke, kes teatri jaoks näitemänge kirjutasid.

RIIGIKORD

Suur osa rahvastikust koosnes orjadest. Kord ulatus Ateena kodanike arv ühes naiste ja lastega 100 000-ni, kusjuures orjade arv oli pisut alla 400 000. Nii suur orjade arv oli võimalik seetõttu, et tol ajal müüdi ja osteti orje. Ka sõjavangid tehti orjadeks. Ka oli Ateenas niisugune komme, et talupojad, kes ei suutnud võlga maksta, said võlausaldaja orjadeks. Nii oli ateenlastel sama palju orje, nagu spartalastelgi, mispärast nad ei tarvitsenud ise rasket tööd teha. Selleks olid orjad.

Vanematel aegadel valitsesid ka Ateenas kuningad. Hiljem läks aga võim riigis tähtsamate ja jõukamate perekondade, st. aadliseisuse kätte. Nemad valitsesid riiki üksinda. Nii muutus Ateena riik kuningriigist vabariigiks. Kõik kõrgemad ametnikud valiti ainult tähtsamatest perekondadest, kes valitsesid riiki ainult oma huvides. Nad veeretasid raske maksukoorma talupoegade õlgadele. Talupoeg hakkas mõisnikult laenama ja langes nii võlgadesse. Viimaks ei jõudnud ta võlaprotsentigi maksta. Mõisnik võttis talupoja maad endale ja müüs talupoja ühes tema perekonnaga orjaks. Talupoeg võis küll kohtu poole pöörduda ja sellelt kaitset otsida, kuid sellest oli vähe tulu, sest kohtunikud mõistsid kohut ikka isandate kasuks. Seda võimaldas ka asjaolu, et Attika kodanikel polnud kirjutatud seadusi, millele nad oleksid võinud tugineda. Ka polnud rahval poliitilisi õigusi, mis oleksid lubanud neid riigi valitsemisest osa võtta. Nii tekkis aegamööda rahulolematus, mis kasvas ikka suuremaks. Oli karta tõsist kodusõda.

A. 594 eKr. valiti Solon Ateena kõrgemaks ametnikuks, esimeseks arhondiks. Ta oli aadliseisusest, kuid kaupmees. Ta oli palju reisinud ja teiste maade seadusi ning kombeid tundma õppinud. Solon hakkas riigi ja rahva elu korraldama. Ta sai aru neist hädaohtudest, mis riiki ähvardasid. Ta nägi ette, et pikk ja laastav kodusõda võib tekkida, kui olukord ei muutu. Ta laskis orjastatud kodanikkude võlad kustutada ja kinkis neile vabaduse. Tulevikus ei tohtinud enam kedagi võlgade pärast orjaks teha. Nii püüdis ta talupojaseisust languse eest kaitsta. Edasi jaotas ta kodanikud maapidamise suuruse järgi nelja klassi. Esimesse klassi kuulusid kõige rikkamad, neljandasse kõige vaesemad. Jõukuse järgi olid ka maksud jaotatud. Esimesse klassi kuuluvail kodanikel olid küll kõige suuremad maksud, kuid selle eest olid neil ka kõige suuremad õigused, näit. nende hulgast valiti riigi juhid, kõrgemad ametnikud. Seejuures oli aga kõigil vabadel kodanikel, kes 20 aastat vanad olid, õigus rahvakoosolekust osa võtta. Seal otsustati kõige tähtsamaid riigiellu puutuvaid küsimusi. Solon püüdis oma seadustega ka ateenlaste eluviisi korraldada. Ta nõudis, et kõik kodanikud teeksid riigile ja rahvale kasulikku tööd ja elaksid kõlbelist elu. Alaline lõbutsemine ja priiskamine oli keelatud. Igaüks pidi oma isamaad ühel või teisel viisil teenima.

RIIETUS

 Kreeklased rõivastusid hoopis teisiti kui meie. Mehed käisid harilikult palja peaga; siiski armastasid nad mõnikord kanda rohelist pärga peas, peaasjalikult kõnelejad rahvakoosolekul, võitjad Olümpose pidudel, ohverdajad ja ka kõrgemad riigiametnikud. Naised kandsid välja minnes kas pearätti, tanu või ehteid. Väljapaistvamad naised kandsid õlgkübarat, päikese varju ja lehvikut, kaelas ja käsivartel kullast ja elevandiluust ehteasju.

Mehed ja naised kandsid suvel linast riiet ja talvel villast. Rõivastus koosnes kas lühikeste käistega või käisteta alusrõivast, mille peal kanti ülerõivast. Viimane kujutas endast suurt nelinurkset villast riidetükki, mis ilusti voltidesse langedes kattis keha kaelast jalgadeni. Riided värviti heledat värvi või pleegitati valgeks. Jalas kandsid nad sandaale. Riideid võis osta agoraalt (linnaturult) aga see oli kallis. Enamus inimesi tegid endale ise riideid. Riideid tegi pereema, tema tütred või naissoost orjad.

Aeg-ajalt võidi osta rändkaupmehelt juuksenõelu, sõrmuseid ja kõrvarõngaid, aga ainult rikkad said seda endale lubada. Mõlemad –mehed ja naised –lõhnastasid ennast. Parfüümi tehti lilli ja taimi keetes.

Kõik kasutasid peegleid ja juukseharju. Juuksed sätiti hoolikalt huvitavatesse ja keerulistesse soengutesse. Juuksed olid enamasti lokkis. Juuksehooldustoodetena olid sel ajal lõhnastatud vahad ja kreemid. Naiste juuksed olid pikad, kinnitatud patsidesse ja pea külge soengusse või lihtsalt hobusesabas. Peapaelad, tehtud riidepaelast või metallist, olid väga levinud. Heledad juuksed olid väga haruldased ja tihti üritati juukseid blondeerida.

Kõik mehed, väljaarvatud sõdurid, lõikasid oma juuksed lühikeseks ja kandsid habet. Meeste juuksurisalongid olid populaarsed ja tähtis osa ühiskondlikust elust. Seal arutasid mehed poliitikat, uudiseid, filosoofiat ja rääkisid kuulujutte.

TAVAELU

Kreeklased olid puhtusearmastajad. Vähemalt kord päevas pesti end üleni külma veega ja hõõruti metallharjaga. Pärast pesemist määriti kogu keha õlidega. Kreeklased einestasid, nagu meiegi, kolm korda päevas. Toidud ja einestamisviisid erinesid nüüdisaja omadest. Hommikueineks oli leib veiniga (leib kasteti veinisse). Õhtusöök oli kõige tähtsam. Seal võeti võõraid vastu ka kutsumata. Mehed sõid lamades, naised seistes, kusjuures keegi ei tarvitanud ei nuge ega kahvlit. Söödi sõrmedega, kuna toit oli enne juba lõigatud osadeks. Seepärast pesti käsi, nagu meiegi päevil, enne ja pärast einestamist. Õhtusöögi järel oli kreeklastel viisiks veini juua, kusjuures veinile lisati ligi pool vett. Puhta veini joomine, mis inimese purju paneb, loeti harimatuse tunnuseks. Pidudel lõbustasid lauljad ja tantsijad koosviibijaid.

Mehed tegelesid peaasjalikult väljaspool kodu - töökodades, kaubakontorites, sadamas laevadel, rahvakoosolekutel, võimlemist harjutades jne. Nad tegelesid ka põllunduse, purjetamise, küttimise ja kaubitsemisega. Meelelahutuseks, lisaks joomapidudele, nautisid nad maadlust, hobusega ratsutamist ja Olümpiamänge. Mehed veetsid meeldivalt aega joomapidudel, aga naised ja tütred polnud sinna lubatud.

Naised pühendasid oma elu peaasjalikult perekonnale, kodule. Nende ülesanne oli kodune majapidamine. Töö vaheaegadel viitsid nad aega väga mitmel viisil, kas tantsides, palli mängides või lauldes. Teatris ja võistluspidudel, millest ainult mehed osa võtsid, naised ei käinud. Nende peategevus oli riiete valmistamine (kudumine, ketramine, õmblemine). Enamus Kreeka naistest ei teinud majapidamistöid ise. Toiduvalmistamine ja jahujahvatamine olid orjade töö. Naistel olid väga piiratud õigused väljaspool kodu. Nad võisid osa võtta pulmadest, matustest, mõnedest religioossetest festivalidest ja nad võisid piiratud ajaks külastada naissoost naabreid. Kodus oli võim naistel. Nende ülesanne oli hoolitseda maja eest, sünnitada lapsi ja nad üles kasvatada. Naistel ja tüdrukutel oli keelatud vaadata Olümpiamänge, kuna osavõtjad ei kandnud riideid. Ainult kaarikute võidusõidus oli naistel võimalik osa võtta.

Tantsimine oli väga tähtis muistsetele ateenlastele. Nad uskusid, et tantsimine parandab nii füüsilist kui ka emotsionaalset tervist. Mehed ja naised tantsisid harva koos. Ühtesid tantse tantsisid mehed, teisi naised. Muistses Kreekas oli üle 200 tantsu: naljakad tantsud, sõjakad tantsud, tantsud sportlastele, jumalatele, pulmadeks, matusteks ja kõiksugusteks pidustusteks. Tantsu saateks oli instrumentaalne muusika (pillideks lüüra, flööt, tamburiin, simbel, kastanjetid jne).

Toiduks kasvatati oliive, viinamarju ja viigimarju. Kariloomadest kasvatati piima ja juustu saamiseks kitsi. Kohtades, kus muld oli viljakam, kasvatati nisu, et leiba teha. Kala, mereande ja kodust veini tarbiti palju. Liha võis osta ka toidupoest. Liha söödi harva. Enamasti kasutati liha religioosseteks ohverdusteks.

Lapsed mängisid paljude mänguasjadega, nagu näiteks kõristid, väikesed saviloomad, ratastega mänguhobused, yo-yo-d jpm. Koduloomade valik oli ka suur: linnud, koerad, kitsed, hiired jne, aga kasse koduloomana ei kasvatatud.

LAPSED

 Muistsed kreeklased pidasid noorteks kõiki alla 30-aastaseid. Kui väikelaps sündis Kreeka perekonda, kandis alasti isa teda rituaalses tantsus mööda kodu. Sõbrad ja sugulased saatsid kingitusi. Perekond pani maja uksele oliivipärja, kui vastsündinu oli poiss ja villapärja, kui sündis tüdruk.

Lastekasvatamine jäi Ateenas vanemate hooleks. Isad olid kohustatud poegadele mõned kasulikud ametid õpetama, kuna lapsed olid kohustatud oma vanemate eest hoolitsema, kui need vanaks ja väetiks jäid. Poisid käisid koolis, kus nad õppisid lugema, kirjutama, arvutama, õppisid Homerose lugulauludest üksikuid osi pähe, mängisid keelpilli ja laulsid. Nii panid ateenlased suurt rõhku vaimu harimisele.

Väga palju peeti lugu ka võimlemisest. Noored käisid gümnaasiumis, võimlas, kus nad võidu jooksid , hüppasid, ketast viskasid jne. Enamuses Kreeka linnriikides elasid poisid alguses kodus, aidates põldudel, purjetades ja kalastades. Kooli läksid nad siis kui olid 6 või 7 aastat vanad.

Kui noormees sai 20-aastaseks, siis tunnistati ta kodanikuks. Talle anti pidulikult oda ja kilp, ning ta pidi oma isamaale truudust vanduma. Täisealiseks saades olid kõik mehed kohustatud järjekindlalt relvi kandma. Kes seda ei teinud, see kaotas kodanikuõigused.

Tütarlapsi kooli ei saadetud. Neile õpetasid emad kodus ketramist, kudumist, õmblemist, keetmist ja leiva küpsetamist. Tüdrukuid ei lastud kodust välja, enne kui nad abiellusid. Nagu nende emad, võisid tüdrukud osa võtta mõnedest pidustustest, matustest, lühikestest külaskäikudest naabrite juurde. Nende peamine ülesanne oli aidata ema.

HARIDUS

Ateena eesmärk oli kasvatada kodanikke, kes on väga haritud kunstis. Nad pidid olema ette valmistatud nii sõjaks kui ka rahuks. Tüdrukuid koolis ei õpetatud, aga paljud neist õppisid iseseisvalt selgeks lugemise ja kirjutamise oma kodus. Poisse õpetasid kodus nende emad või meessoost orjad, kuni nad said kuue- või seitsmeaastaseks.

6 kuni 14 aasta vanused poisid saadeti lähikonna algkooli või eraõpetaja juurde. Õpetamine toimus suuliselt ja kõik tuli pähe õppida, kuna raamatud olid väga kallid ja haruldased. Et õppimine oleks lihtsam, kasutati ka tahvlit ja joonlauda. Algkoolis oli kaks kohustuslikku elementi: Homeri looming ja oskus mängida lüürat. Nende õpetaja, kes oli alati mees, võis valida õpilastele lisaaine. Valida võis näitekirjandust, retoorikat, valitsust, kunsti, kirjutamist, matemaatikat ja flööti.

Peale algkooli käisid poisid kõrgemas koolis veel 4 aastat. 18-aastaselt nad kaheks aastaks ka sõjakooli. Kooli lõpetasid nad 20-aastaselt.

USK

Kreekaste arvates oli tähtsamate jumalate peamine elupaik Olümpose mägi Kreeka põhjapiiril, kuid jumalad võisid vabalt liikuda kus iganes soovisid. Jumalate elukorraldust Olümposel kujutlesid kreeklased niisamasugusena nagu inimestegi seas. Jumalaid kujutati rikkalikus rõivastuses, ülikaunis relvastuses ja võimu tunnustega. Nad tuletasid paljus meelde aristokraate ("paremaid inimesi"), kes valitsesid rahva üle. Kummardades jumalaid õppisid inimesed austama ka rikkaid aristokraate. Kreeklased pidasid oma jumalaid surematuteks ja kõikvõimsaiks. Kreeklased mõtlesid, et saatuse (Moira) eest ei pääse keegi, ta juhib nii inimeste kui ka jumalate elu. Selles saatuse usus ilmnes kreeklaste hirm neile tundmatute loodusjõudude ees. Surmajärgsele elule eriti rõhku ei pandud.

Kreeka panteoni eesotsas seisis taeva-, tormi ja äikesejumal Zeus. Teda kujutati tihti jumalate valitsejana, istumas kõrgel Olümpose troonil. Teda peeti teiste jumalate isaks, ülejäänud jumalad pidid talle kuuletuma. Zeusi abikaasa oli tema õde, taevakuninganna Hera. Kreeklased austasid teda kui abielu kaitsjat. Zeusil oli kaks venda: Poseidon ja Hades. Poseidon oli merejumal, kes tekitas torme ja maavärinaid. Hades valitses allmaailma. Zeusi teine õde, kuldne Demeter, oli musta mulla, selle sigivuse ja võrsuva vilja jumalanna. Tal oli Zeusiga tütar Persephone. Heral oli kaks poega Zeusiga: sõjajumal Ares ja tulejumal Hephaistos. Sõjajumalanna Athena oli erinevalt Aresest väga lugupeetud. Valguse ja luule jumalanna ja jahijumalanna Artemis olid kaksikõed. Jumalatel oli käskjalg Hermes. Ilu, armastus- ja viljakusjumalanna oli Aphrodite. Väga meeldis rahvale Dionysos –viinamarjakasvatuse, veini- ja sigivusjumal.

Ateena kaitsejumalanna Athena kaitse all olid kindlused ja linnad ning nendega koos peaaegu kogu tsivilisatsioon. Teda austati ka kui tarkuse- ja kavalusejumalannat. Ta kaitses kangelasi. Tema sümboliks oli öökull.

Poeet Hesiod kirjutas legendi Athena sünnist: Zeus oli vaimustatud Titan Metisest. Nad tegid koos lapse, aga siis hakkas Zeus kartma, et lapsest kasvab võimas jumal, kes ta lõpuks troonilt kukutab. Zeus neelas raseda Metise alla. Järgmisel hommikul hakkas Zeusi pea väga valutama. Hephaistos lõi ta pea kirvega lahti ja välja tuli Athena, täies hiilguses ja täisrelvastuses.

Teine legend on sellest, kuidas Athenast sai Ateena kaitsejumalanna. Poseidon ja Athena mõlemad tahtsid olla selle linnriigi kaitsja. Et ateenalasi enda poolele saada, tegi Poseidon allika, kust voolas soolast merevett. Athena seevastu vastas sellega, et võlus oliivipuu kasvama maa seest. Ateenalaste arvates oli teine jumalik kingitus kasulikum ja nad valisid oma kaitsejumalannaks Athena. Võistlus jäädvustati Athenale pühendatud templisse Panthenoni.

 

 

Kasutatud kirjandus

 1. "Vana-Kreeka" Louise Shofield (kirj. Varrak, 1997a.)

2. "Inimene, ühiskond, kultuur 1" (kirj. Koolibri 1998 a.)

3. http://www.miksike.ee/lisa/6klass/5kreeka/ateena.htm

4. http://home.delfi.ee/~suurmaa/ateena.htm

5. http://miksike.ee/elehed/6klass/5kreeka/6-5-11-1.htm

6. http://www.miksike.ee/lisa/6klass/5kreeka/kunst.htm

7. http://miksike.ee/lisa/6klass/5kreeka/elu.htm

8. http://miksike.ee/lisa/6klass/5kreeka/laateen.htm

9. http://ancienthistory.about.com/homework/ancienthistory/index.htm

10. http://members.aol.com/donnandlee/index.html#Greece

11. http://www.miksike.ee/lisa/6klass/5kreeka/jumalad.htm

12. http://www.loggia.com/myth/athena.html