KEISER AUGUSTUS.
6.

Kodune elu.

Vabariigi algupäevil elasid roomlased väga lihtsalt. Majade sisustuseks olid ainult hädatarvilikud esemed: lauad, toolid, magamisasemed ja altar, kus ohvreid toodi perejumalale. Nende tähtsamaks toiduks olid puder ja juurvili. Liha tarvitati ainult pidulikkudel puhkudl. Nuga ega kahvlit veel ei tuntud ja toit pisteti suhu sõrmedega. Veini joodi sageli, kuid tolle aja komme nõudis, et enne joomist tuli seda veega segada.

Rooma riigi piiride laienemisega sagenesid roomlaste kokkupuuted Idamaa rahvastega. Hakati eelistama hommikumaa riiet, mis õrnem, värvikam ja meeldivam. Rikkamad naised ehtisid oma juukseid kulla, kalliskivide ja pärlitega. Tänavail ei käinud nad jala, vaid lasksid end kanda kandetoolil, et mitte oma peente ja kallite kingadega puudutada tolmuseid tänavaid. Rikka roomlase uhketele rõivastele vastas ka maja sisemus, mis läikis ja kiirgas hõbedast, kullast ja lihvitud marmorist. Seal oli näha tore sammastik, kujusid, maale, purpurvaipu, siis mosaiikpõrandaid, metallpeegleid, vaase, ilulaudu, kalleid õlilampe jne. Peale linnamajade olid rooma rikastel veel toredad suvilad, mis piiratud suurte aedade ja kalatiikidega. Siin käisid nad end kosutamas suurlinna väsitavaist askeldusist ja toimingutest. Suurejoonelised olid roomlased ka söömises ja joomises, eriti pidudel. Pidud kestsid harilikult hommikuni. Külalised ei istunud laua ümber, nagu meie ajal, vaid lamasid ümber laua asetatud isesugustel diivanitel. Majaisandal oli viisiks pakkuda haruldasi ja kalleid roogi suures väljavalikus. Pakuti näit. kala, mis maksis enam kui mõni tugev veohärg. Oli veel üks isesugune ja kallis toit, mida valmistati laululindude keeltest ja mida pakuti suursugustele ja tähtsatele võõrastele. Säärased pidusöögid maksid väga palju. Kord oli üks väepealik Julius Caesari auks korraldanud õhtusöögi, mis maksnud meie rahas ligi 60 000 krooni. Pidusöögi kestel ja vaheaegadel lõbustasid võõraid lauljad, muusikamehed, tantsijad, näitlejad ja ka narrid, kelle ülesandeks oli luua lõbusat meeleolu.

Nii elasid ühed ääretus rikkuses, teised vastupidi ääremises vaesuses, kel polnud kindlat kodu ja teenistust. Ikka enam ja enam rändas varanduseta kodanikke Rooma, et siin end lasta toita riigi kulul, nagu see viisiks oli juba Gajus Gracchusest peale. Niisuguste vaeste arv ulatus Caesari ajal 150 000- ni.