KEISER AUGUSTUS.
8.

Kõlblus.

Sajandite jooksul kasvas Rooma riik suureks maailmariigiks ja roomlased said kuulsaimaks oma aja rahvaks. Rooma rahva suuruse kannul käis aga ka rahva kõlbluse langemine. Vanad roomlaste voorused - lihtne kodaniku uhkus, mõõdukus eluviisides ja isamaa- armastus - muutusid haruldasiks nähtusiks. Petmine, äraandmine, vastaste hävitamine oda ja mürgiga oli harilik asi. Nii rikkad kui vaesed käisid amfiteatris ja tundsid gladiaatorite võitlusest lõbu. Hea meelega vaadati, kuidas kiskjad loomad kaitsetuid inimesi veristasid ja katki käristasid. Rahvas naljatas, naeris ja avaldas väga kärarikkalt oma rõõmu. Inimeste tunded olid nürinenud ja muutunud väga lihtsateks. Isegi naised, perekonnaemad, olid enam huvitatud tsirkusest kui kodusest elust. Lastekasvatamise jätsid nad täielikult orjade hooleks, kes lastele võõrad ja kes ei suutnud nende eest nii hoolitseda kui lapsi armastav ema. Orje endid koheldi aga väga tigedalt. Neid peksti armutult ka kõige väiksema eksimuse eest. Seda kõike nägid lapsed.

Vanematel aegadel olid roomlased väga usklik rahvas. Nad alustasid iga tähtsamat ettevõtet palvetamisega ja jumalaile ohvritoomisega. Kui Rooma riik kasvas suurriigiks, võeti seniste jumalate perre ka allaheidetud rahvaste jumalad, ehitades neile ka templeid ja altareid. Isegi surnud keisreid hakati jumalatena austama ja neile ohverdama. Kõik see ei aidanud. Roomlased ei uskunud ei vanadesse ega uutesse jumalatesse. Jumalateenistuse ajal (ohverdades ja käsi palves üles tõstes) vaatasid isegi preestrid pilkavalt naeratades üksteisele otsa. Nii olid ka preestrid usu vastu võõraks jäänud. Oli selge, et senise usu asemele pidi varem või hiljem mõni uus usk astuma.