CONSTANTINUS JA TA JÄRGLASED. IMPEERIUMI LAGUNEMINE.

305. a. loobus haige Diocletianus ise valitsemisest. Impeeriumi valitsemine läks ta kaasvalitsejate kätte. Varsti algas nende vahel võitlus võimu pärast.

Milaano edikt.

Võitjatena väljusid sellest Constantinus ja Licinius. 313. a. kohtusid nad Milaanis ja sõlmisid vastastikuse leppe; Constantinus sai oma valitseda Lääne, Licinius Ida. Sealsamas Milaanos andsid nad välja käskkirja, mille põhjal ristiusk sai võrdsed õigused vana rooma usundiga (Milaano edikt).

Constantinus.

Constantinuse ja Liciniuse vaheline lepe kestis aga lühikest aega. Varsti algab nende vahel võitlus, mille tulemusena Licinius võideti lõplikult. Constantinus sai impeeriumi ainuvalitsuslikuks käskijaks.

Constantinuse ajal isevalitsus tugevnes. Ametnike arv suurenes. Nad liigitati klassidesse ja said mitmesugused tiitlid, nagu "kõrgus", "hiilgus" jne. Ametnikud olid müüdavad; nende seas õitses altkäemaksu- võtmine.

Constantinuse ajal kinnistati koloonid lõplikult maa külga ja nende pärisorjastamine võttis hoogu.

Constantinuse üks tähtsamaid samme oli pealinna rajamine itta, vana kreeka koloonia Byzantioni kohale (330. a. u.a.j.). Linn nimetati Konstantinoopoliks. Pealinna üleviimise oli tinginud see, et idapoolne impeeriumi osa oli majanduslikult tugevam ja kultuurilisem. Lisaks oli Byzantioni asend geograafilises ja sõjalises suhtes väga sobiv.

Kuigi Constantinus ise oma elu lõpuni ei võtnud vastu ristiusku, kasvatas ta oma lapsed uues usundis. Ta soosis laialdasel määral ristiusu kirikut: tema ajal vabastati ristiusu vaimulikkond maksudest ja kohustusist, kogudusele anti äritehingute sõlmimise õigus ja pärimisõigus, piiskopid said kohtupidamise õiguse.