DIOCLETIANUS. KRISTLUS.

Ainuvalitsuse kõvenemine.

284. a. haaras impeeriumis võimu lossi vahtkonna ülem Diocletianus. Kogu tema poliitika oli suunatud imperaatori isevalitsusliku võimu kõvendamisele ja revolutsiooni summutamisele. Et veelgi enam tõsta oma autoriteeti, käskisid rooma imperaatorid end alates Diocletianusest nimetada "dominuseks" (dominus) - isandaks, mispärast ka seda võimuvormi, mis kujunes Roomas välja Diocletianusest peale, ei nimetata enam "printsipaadiks", vaid "dominaadiks". Imperaatorid hakkasid kandma idamaade eeskujul rikkalikke rõivaid, ümbritsema end arvikate õukondlastega, nõudma endale jumalike austusavalduste osutamist (põlvililaskumist). Imperaatori isikut loeti jumalikuks, pühaks.

Diocletianuse ja tema järglaste aegu lakkas senat lõplikult osa võtmast impeeriumi valitsemisest. Valitsemine läks imperaatorliku nõukogu kätte, mille liikmeks olid lihtsad ametnikud. Niisuguste ametnike arv suurenes aegade jooksul suuresti.